Kujutage nüüd ette sellist natuke delevadelikku filmi. Stseen - tühi, suur, kõle kaubahall imeliku liftimuusikaga ja keegi tööriietuses õnnetu olekuga vinniline ja väsinud töötaja laob hernepurke kõrgesse püramiidi. Nii. Asendage see stseen nüüd mittekõleda sooja poekesega, kus kõlaritest voogab õnnelikku maailmamuusikat ja mina laon kollases pusas pisikesi testripakikesi mingisse absurdsesse poolpüramiidi. Minu laupäev tööl. Pesupäev.

Viimasel ajal on väikesed apsakad väga kalliks maksma läinud. :'(
Reisinädalast. topeltsuureks paisunud ja valusatest jalgadest, suurlinnatuledest ja kõige kodusematest mittekodulinnadest varsti. Oh kui hea oleks hetkel uuesti kohver kokku pakkida ja Britannia poole end sättida. Või ükskõik kuhu tegelikult.

Teie, elavad

"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.

Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.

See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.

Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.

See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.

Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.

No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)

Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.

SESS

Viirusetõrje igas mõttes; küüslaugumaffia; vitamiini-high; tee, tee, tee; Meditation channel. Ja palju, palju kahemõttelisi mõisteid ja hilisõhtuseid nalju.

We'll make it somehow. I keep telling myself that.

Babble, babble, bitch, bitch, rebel, rebel, party, party

Päeval - töö ja metsik, tappev peavalu. Selle lahustas imekombel karge miinuskraadides õhk koju jalutades ja pleieris karjuv Trivium (täiesti ootamatult just nemad) ja natuke Type O Negative'i.

Öösel ja varajastel hommikutundidel - Tapper ja olematu tantsupidu. Muusika oli muidugi äraütlemata tore, seinast seina ja just meie maitsele (alati paari erandiga). Mingil hetkel kärab kõlaritest ikka HCSS ja Babies (eriti seal on viimased kohe väga erilised), sekka The Rasmustki ja Mansonit (eelmised jõulud sinikates). Ja siis mäng "Arva-ära-mis-bändi-lugu-mängib". Ei tea, kas meist taheti lahti saada või ei, aga nende lugudega see igatahes ei õnnestunud. Kahju, Venna. :P Vähemalt jalad pole villis...

Päeval - väljas ilus, selge, päikesepaisteline ja roosatupsuliste pilvedega ilm, mina istun toas ja püüan esseeplaani kokku kirjutada. Teema muutub iga tunni tagant. Nüüd ehk jäi isegi lõpuks midagi.

Sess, töö ja tantsupeod käsikäes.

Pole mõtet naljatada, et oh, kindlasti jõuame kõik kolm toredat klubi läbi käia, enne kui kuskile paigale jääme. No ei. Valime ikka Tapperi, seal on kindlasti pidu uksest välja! Haah!

Igatahes seadsime sammud kiiruga sadama poole ja lõpuks me lausa vaat et jooksime uuele aastale vastu - samal ajal jooksis üks mees selles eest minema, edu talle. Ilutulestik oli - nagu nimi ise ütleb - ilus, mitte väga käraline-müraline-pauguline, vaid selline madalam ja kenam kui muidu tundub. Nii et pisipervertidel saabus uus agent - 009 seekord - tuulises sadamas.

Sealt kõmpisime WC-d otsima ehk leidsime end kooli juurest Statoilist; sealt kõmpisime Nelega läbi kesklinna ja mööda Pärnu maanteed Tapperi poole. Viaduktil sai vastu võetud otsus: isegi, kui aasta esimene pidu läheb viltu, ja kui miskipärast peaks ka teine peesse minema, siis kolmas peab ikka õigesti minema. Kui liita see veel eelmise aasta naljategemisele-ärasõnumisele, siis - nii oligi!

Sest Tapperis ei toimunud kergelt öeldes midagi. Istusime oma head 5-10 minutit seal Kristi ja Anni seltsis, kasutasime ninapuuderdamisruumi ja kihutasime tagasi kesklinna - sõna otseses mõttes kihutasime, jalad olid kergelt valusad.

Rockstarsis oli aastavahetusprogramm suurel ekraanil - ehk punklaulupidu, mis muidu on väga tore üritus, aga me otsisime midagi muud. Ja sealt saigi alguse väga tuuline ja külm teekond Bikersisse, mis esialgu tundus väga hüljatud, kuid kui sisse astudes hakkab kõlaritest laulma herr Groth ja "Shine On", siis - on ikka küll SEE õige koht. Kolmas ;) See tähendab, et aasta tuleb väga hea.

Pidu sai igatahes jälle kella viieni, seekord siiski vaid kahetunnise tantsupeoga, osaliselt samade lugudega, mis laupäeval, osaliselt täiesti uutega. Isegi natuke "häbi" sai. Ohjummel, see oli veider ja naljakas ja tantsupeoline. 'Twas bizarre. Rahvas oli ka enam-vähem sama. Oh toredust.

Nii hakkas uus aasta. Viis tundi pärast magamajõudmist astusin välja päikesepaistesse. Tuul oli jääkülm ja tugev, aga mis seal's ikka. Täitsa perfektne ilm tänaseks päevaks.