"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.
Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.
See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.
Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.
See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.
Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.
No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)
Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.
1 comment:
See on mul yks lemmikfilme viimaste aastate jooksul. :)
Post a Comment