I try to shout but nothing comes out
Kaheminutilised külaskäigud raamatukokku on lõbusad nagu ka see, kui minuti jooksul peab üks ja seesama õppesõiduauto sind kaks korda ülekäigurajal (erinevatel) üle tee laskma. Vaesekene. Aga minu karistuseks vist kolmas kord (teine juht ka) enam ei peatunud, ega sebragi polnud. Aga kena juhihakatis oli ja puha.
Polikliinikukoridor. Roheline nagu ta juba aastaid olnud on. Päris kaua aega, ma pole mitmeid aastaid enam sattunud sinna istuma. Roheline põrand, arstide valgete jalanõude lohisev sahin, kaks võõrast naist, helerohelised toolid. Vaikus. Ainuke heli tuleb kabinetist, kuhu mina pääseda üritan.
Veider, kunagi oli see koridor peaaegu alati pilgeni rahvast täis, eriti köhivaid ja nohuseid lapsi. Ja roheline polnud see ka neil aegadel.
Telefonikõne. Kino jääb õhtul ära. Okei. Saigi tähtsa näo pähe teha ja koridoris ringi jalutada, läbi klaasi liftilage passida ja paar sammu edasi-tagasi kõndida.
Kuidagi närviline on olla. Keerutan koolisõrmust edasi ja tagasi, võtan sõrmest ära, vaatan, keerutan, uurin veel ja panen sõrme tagasi. Jõllitan küünelakki, keerutan uuesti sõrmust, jälgin silmanurgast suurt naist mustas. Ei tea, kas tema tahab ka minu arsti juurde? Tahab. Ja nii väga tahtab, et kabinetti astudes viskab mulle eriliselt jõhkra parastava pilgu.
Miks ma istun seal rohelises koridoris täielikus vaikuses, närviline ja omaette, kott süles? Neil teistel on põhjust seal istuda ja oodata. Mina - mina niisama istun ja ootan, ilma et mul kõige vähematki viga oleks. Aga seal istuminegi tekitas tunde, nagu oleks mul juba 18-aastasena mõni suhteliselt jube haigus ja vaja uute tablettide jaoks retsepti saada. Ma proovin ja üritan mitte mõelda sellistel teemadel, aga mõte ei allu tahtele.
Suts sisse, vererõhk, kolm telefoni helisevad korraga, arstki naerab omaette, välja tagasi.
"Emps, sa hakkad lõpetama ka või?"
"Jajaa, tule 15 peale."
...
"Noh, mis öeldi?"
"Ei midagi...N-midagi, vahet pole." Kaks minutit seletusi ja asi korras.
Kas täna peabki mingit sorti ajuvaba päev olema? Mitte millelegi ei suuda korralikult keskenduda, ainult teeks kõike muud, kui parasjagu toimumas. Saksa keele 45 sõna on täielik müstika, aga mitte suurem, kui inglise keele tekst. Tänaval ka - muudkui vahid puude latvadesse ja vareseid postide otsas ja majade katuseid, tühja halli taevast ja hüppad ühelt munakivilt teisele. Oh, ma lausa kirjutasin jutu sellest. Aga see enam ei loe.
This is my head exploding
Kaheminutilised külaskäigud raamatukokku on lõbusad nagu ka see, kui minuti jooksul peab üks ja seesama õppesõiduauto sind kaks korda ülekäigurajal (erinevatel) üle tee laskma. Vaesekene. Aga minu karistuseks vist kolmas kord (teine juht ka) enam ei peatunud, ega sebragi polnud. Aga kena juhihakatis oli ja puha.
Polikliinikukoridor. Roheline nagu ta juba aastaid olnud on. Päris kaua aega, ma pole mitmeid aastaid enam sattunud sinna istuma. Roheline põrand, arstide valgete jalanõude lohisev sahin, kaks võõrast naist, helerohelised toolid. Vaikus. Ainuke heli tuleb kabinetist, kuhu mina pääseda üritan.
Veider, kunagi oli see koridor peaaegu alati pilgeni rahvast täis, eriti köhivaid ja nohuseid lapsi. Ja roheline polnud see ka neil aegadel.
Telefonikõne. Kino jääb õhtul ära. Okei. Saigi tähtsa näo pähe teha ja koridoris ringi jalutada, läbi klaasi liftilage passida ja paar sammu edasi-tagasi kõndida.
Kuidagi närviline on olla. Keerutan koolisõrmust edasi ja tagasi, võtan sõrmest ära, vaatan, keerutan, uurin veel ja panen sõrme tagasi. Jõllitan küünelakki, keerutan uuesti sõrmust, jälgin silmanurgast suurt naist mustas. Ei tea, kas tema tahab ka minu arsti juurde? Tahab. Ja nii väga tahtab, et kabinetti astudes viskab mulle eriliselt jõhkra parastava pilgu.
Miks ma istun seal rohelises koridoris täielikus vaikuses, närviline ja omaette, kott süles? Neil teistel on põhjust seal istuda ja oodata. Mina - mina niisama istun ja ootan, ilma et mul kõige vähematki viga oleks. Aga seal istuminegi tekitas tunde, nagu oleks mul juba 18-aastasena mõni suhteliselt jube haigus ja vaja uute tablettide jaoks retsepti saada. Ma proovin ja üritan mitte mõelda sellistel teemadel, aga mõte ei allu tahtele.
Suts sisse, vererõhk, kolm telefoni helisevad korraga, arstki naerab omaette, välja tagasi.
"Emps, sa hakkad lõpetama ka või?"
"Jajaa, tule 15 peale."
...
"Noh, mis öeldi?"
"Ei midagi...N-midagi, vahet pole." Kaks minutit seletusi ja asi korras.
Kas täna peabki mingit sorti ajuvaba päev olema? Mitte millelegi ei suuda korralikult keskenduda, ainult teeks kõike muud, kui parasjagu toimumas. Saksa keele 45 sõna on täielik müstika, aga mitte suurem, kui inglise keele tekst. Tänaval ka - muudkui vahid puude latvadesse ja vareseid postide otsas ja majade katuseid, tühja halli taevast ja hüppad ühelt munakivilt teisele. Oh, ma lausa kirjutasin jutu sellest. Aga see enam ei loe.
This is my head exploding
