I fill my head with every thought you said

Miks tõusta üles kell 9, et linna tund hiljem linna minna (pleier hästi kõvasti plärisemas), kangapoodi jalutada (kus pleier eriti kõvasti veel kostis välismaailmale vist), leida eriti armas triibuline jupp riiet ja viis nööbikest, koju tagasi tulla, poolel teel selline tunne, et kõige rohkem tahaks tänavalt hüppama ja lollitama hakata (ei tea, millest küll selline tuju, ehk heast muusikast?) ning kodus 11st kuni 5ni non-stop (välja arvatud see kolm minutit, kui ma ei suutnud vastu panna Melody Clubi "Baby"le ja ma toas tobedalt ringi keksisin) mõelda, lõigata, traageldada, õmmelda, traageldada, õmmelda, harutada, traageldada, harutada, õmmelda, harutada ja veel kord harutada? Aga muidugi selleks, et asi lõpuks eriti igav ja tobe välja kukuks ning pärast (tulevasi) ema rõõmu- või misiganespuhanguid kapinurka seisma jääks. Ülaserv tuli liiga lai. Ja see näeb üldse natuke liiga formaalne välja. Mini selline.

Aga üldiselt on siiani olnud hästi tore päev. Ei mingit tüdimust, igavlemist, tegevusetust. Sain Robertiga koos aega veeta hoopis. Ta on nii armas, et ta õmblusmasina müra ei kartnud. *teeb mõttes pai Robertile*

And a warm snowy welcome back to our Londoners who, I imagine, absolutely hate this weather we have here. It's spring, for Christ sake, isn't it? So why is it still winter? Bloody weather. Thank you. Enjoy your stay.


...you've got to stand up and tell me what i'm doing wrong...