Bye bye beautiful

Hoiatamata ja vaikselt, pärast viimast tukset ja väljapahvatatud sooje ohkeid, millalgi tol pimedal ööl peatus ta süda lõplikult. Andis alla ja enam hommikul ei võpatanudki - algul arusaamatute, siis ehmatanud ja lõpuks väga murelike - püüete peale teda üles äratada. Nii äkitselt kisti ta mu kätest ära. Ikka heas, kuigi ebalevas ja õhkõrnas lootuses, et see vaid midagi koomataolist on, vaadati ta kohe siin, Tallinnas üle. Siis viidi ta Pärnusse. Paar päeva muremõtteid ja igatsust lõpetas üksainus kõne õhtul pärast kaheksat. Ta on läinud. Kõik. See süda enam tööle ei hakka, ei tuksle, ei surise, ei ohka ta enam kunagi. Ja nii saabki purikana terve aju endale uue keha, uue koore, proteesid, kui soovite. Ja mul pole muud kui sellega leppida.

See tumehall karp saatis mind ja isegi päästis mind mõnes mõttes nii mitu korda, siin ja sääl kaugel Saksamaal. Tema peale võisin ikka kindel olla. Kord oli ta taastusravis, kuid nüüd...nüüd ütlen kehale head aega ja tervitan uut, olles õnnelik, et vähemalt sisu ei kadunud. Asi ju polegi kaantes, ega? Aga kuidagi väga rõhuvalt kurb oli ja siiani on.

Meil olid ilusad 3+natuke peale aastat. And I thank it for those.

Miskipärast on tunne, nagu oleks see üks neist halva karma kordadest või midagi taolist vähemalt. Ma tulin Soomest, istudes kuskil kaheksanda pilve äärel, aga siis sain matsti maa peale kukkuda hommikul. Kas oli tõesti midagi, mida ma nii valesti tegin?

Huvitav, kuidas mu vaesel koomas arvutil läheb. Poor, poor little thing. I miss it so very much.

Eilne õhtu oli veider. Tegelikult oli see juba tänane varahommik, sest Tapperisse jõudis seltskond Rock Cafést alles pärast südaööd. No igatahes - üldiselt oli suhteliselt rahulik istumine, kui (jälle!) keegi suvaline ja väga häiriv meesoost isik oma õllega meie lauda maandunud poleks. Maandus teinegi, aga too oli vähemalt inimesemoodi ja, nagu selgus, polnud ta muusikamaitsel ka viga (kui ta juba seal oli, siis mõni ime, eks). Ja ta oli väga kade, kuuldes, et me Deathstarsi just nägime (olla temagi Korni keikkale nende pärast tulnud).

Asi läks veidraks siis, kui saabusid bändiinimesed (kuna ma keikkal polnud, siis ei oska täpselt paika panna, kes ja mis bändist just). Igatahes arvas vist mõni kohalik mees, et oleks ju tore, kui meid bändile pimpida. No ega ikka pole küll. Segadus oli seega mõlemapoolne, kui Calibani trummar meie kõrvale maandus ja nagu ootavalt otsa vaatama jäi. Alustuseks oli juba tema ise veider - ei saanud temast sotti kohe üldse. Üks hetk naeris ja naljatas, järgmisel kõndis pooleldi solvununa minema. Miks? Ei tea. Igatahes nii ta tilbendas, kuni kell juba viie poole hommikul rühkis ja baari taga oli dude juba pikali kukkumas. Lõpuks hakati siiski inimesi ka leebelt ära saatma, aga enne veel jõuti peaaegu kaklema minna. Meie jõudsime enne löömingut välja, aga too trummar oli küll ühele virutanud, kuna viimane oli teda teadagi milleks kutsunud (arvake nüüd, kui bänd Saksamaalt on). Kui halb mulje neil eestlastest jääda võis. Aga siis läks asi veel veidramaks, sest meil tuli tegeleda tuuribussikutsega. Hmh. Jah, ei midagi sellist. Aga kurat, me olime omadega lõpuks supis ja ootasime seda tellitud taksot. Üks jõudis lõpuks. Sinna ronis V sisse, meie ikka lõdisesime. Ei tea küll, mis nad juhiga rääkisid või mis toimus, aga me lõpetasime samas taksos ja kiiresti ja soojalt bussijaama kandis. Saatsime Kristi trammile ja vedasime end koju.

Algusest lõpuni oli see öö veider. Ja väga imelik ja vastik tunne jäi, just selle viimase seiga pärast. Me poleks pidanud nii kaua seal üldse passima, teadsime ju, et tegelikult tahetakse kohta kinni panna. Oeh. Imelik saab olema see järgmine kord - mis muuseas pole täna, sest nooremate vendade ja busside ja arusaamatustega muutusid ka meie plaanid. Seega kodune õhtu, natuke õppimist ja loodetavasti rohkem kui 3 tundi und öösel. Tänane 4 oli juba vapustavalt palju ja värskendav.

We really don't celebrate Sundays

Reedeõhtune House of Games Tapperis oli väga meeldiv üle väga pika aja. Eelmine kord oli ju, jah, Bazil (see täiesti unustamatu õhtu). Stating the obvious here, aga võimas oli, rohkem kui ühel moel (nagu ikka ;)) Oli paar ebameeldivat inimest, aga kus neid siis poleks, ja ega nemad ka keikkat ära ei suuda rikkuda. So the evil is still in the needle.

Kuna aga tantsupidu seal jätkuvalt väga ei saa, otsustasime lõpuks selle lühitee Bikersisse ära katsetada ja tantsupeole minna. Väljakuulutatud DJ'st polnud vist lõhnagi enam majas ja rahvastki vähem kui hõredalt, aga tantsupeo muusika oli ikka olemas ja mis siis muud kui põrandale! Selline tunne jäi, et kui muidu on toake tantsijatest tühjavõitu, siis kui meie puulaudu trampima hakkame, tuleb ka rahvas järgi. Nojah. Igatahes tore oli. Kuigi seekord suutsid paar ebameeldivat inimest väga häirivad olla. Pff. Vale rahvas täiesti.

Plaanitud Naughty Whisper jäigi ainult plaaniks laupäeva õhtul, sest kui ma pärast kolme tundi und (millest üks oli sissemagamise arvelt varastatud) ja ühtteist tundi tööd koju jõudsin, oli suts aega, et end valmis sääda ja uuesti Kristiine poole marssida.

Kui Cathouse Bikersisse jõudis, oli Helena Nova oma setiga juba alustanud. Polnud juba väga jupp aega neid näinud, seega täitsa hea. Mõne loo sõnad olid tapvalt geniaalsed. Aga lavalisest küljest jäi miskit nagu vajaka. See ei tulnud sõnadele järgi. Sleaze'i nagu oli, ja nagu polnud ka. Ma kunagi kirjutasin, et nad võiks olla meie oma Hardcore Superstar. Lüürika täitsa et juba läheb, aga...jah, aga. Selle jaoks peab veel natuke videosid vaatama ja livesid nägema. Tjah, samas ega Babies ka laval suurt ei müranud, aga neil oli see õige attitude. In your face. Straight.

RC, kelle sünnipäeva muuseas tähistati selle suurejoonelise üritusega, muutus toredaks siis, kui omad lood läbi said. Selline järeldus tekkis õhtul koju jalutades. Muidugi ei saa eluaeg coverite peale püsima jääda, aga omad vajavad suts lihvi veel. Mõnest kohast kindlasti. (Ja "Fuck yeah!" võiks unustusehõlma vajuda...) See-eest need hilisemad teiste lood olid eriti paigas. Kuidas saakski mitte olla, kui Hardcore Superstari suurepärane "We Don't Celebrate Sundays" kodumaises esituses jalad oma elu elama paneb? Ja käed ja pea ja häälepaelad? Ja, kurat, Metallica! Seda küll ei oodanud, aga ropendamapanevalt hea oli. Saapakontsad-parandusse-hea lausa. Viis pluss, tubli, istu.

Ilma tantsupeota ei jäänud seegi õhtu. Kaks õhtut järjest sama koht, samad lood, sama tore. Rahvas oli seekord kordades sobivam ja meeldivam. Nii hoogne tantsukas oli, et tort jäigi söömata (kutse tordile muidugi tuli ka veidi hilja, aga mis sest), kuigi seda jäi üpris palju veel hommikuks kellelegi maiustada.

See öö, pigem hommik siiski, möödus ka kahe tunni unega. Ärkamine oli seekord aga jubedam, sest pärast äratuse kinnivajutamist hakkas üks suurem maavärin. Õigemini värisesin ja vappusin mina teki all kägaras, suutmatu end liigutada. Väga jõuetu ja väga, väga külm oli olla. Põhjuseid ei pea ilmselt kaua otsima, eks. Kuidagi vedasin end siiski kuuma vee alla ja sealt tööle. Öösel ootab ees Tapper, hommikul kool, vahepeal kookidemeisterdamine (*so very excited*) - very rock'n'roll, no? - ja öösel uuesti Tapper. Mm, toredus. Kui mu jalad selle kõik vaid üle elaks.

By the way - KMFDM Rabakal. Wtf?! Ma tõsiselt, kohe juba kaua ette armastan seda suve.

By the humble way - midagi uut ja head. ;)

Moments

Erksad kollased tulbid tööl lauanurgal lõhnavad niiväga kevadiselt. Kui hoida nina piisavalt kaua neile hästi ligidal, siis ilmucvad silme ette kodu ja toaaken väljastpoolt - aiast -, selle all seina ääres lumikellukesed ja eemal majanurga juures tulbivõrsed. Nii kodune tunne tekib, kuigi ainus, mis ümberringi näha on, on pealinna koletu klaas- ja betoondžungel. "Concrete jungle's calling and I'm sure I don't want to resist"* - jah, aga kuskil, kus on seda kõike vähe maitsekamalt. Näe, päikegi kadus kuhugi. Aga ilusad kollased tulbid jäävad.




*Negative - "Sinners' Night/Misty Morning", Anorectic, 2006

Too fast for love

Vaid paar päeva oli sellest nädalavahetusest möödnud, vaid paar päeva sellest, kui me laevas arutasime, et nüüd oleks vaja veel Mötley Crüe ära näha ja elu oleks õhupull (Cathouse'i terminites õhupall). Tuju (olenemata arvuti täiesti sajaprotsendilisest keeldumisest tööle minna :/) ja muidu olemine oli isegi läbi lae ja mõtted hõljusid veel kuskil reede ja laupäeva vahelisel ajal. Oli kõigest töine teisipäevaõhtu ja helises telefon. "Istu parem kuhugi." Mh? Milleks see? Aga istusin ja kohe sain aru, miks. Sellistes niigi suurepärastes meeleoludes anda inimesele teada, et juuni näeme me Tamperes MÖTLEY CRÜE'd, on peaaegu tervisele kahjulik. Silmad tõmbusid veidi veele, käed värisesid hetkeks, põlved lõid all natuke nõrgemaks. "Oh my god."

Mötley Crüe. Ma püüan endale seda siiani selgeks teha ja aru saada, et me tõepoolest näeme neid ja teostame korraga umbes kolma unistust - roadtrippimine suvel Soomes, lõpuks jõuda Tamperre ja, noh, the very obvious - MÖTLEY CRÜE! Kas see, et me laupäeval lõpuks nende särgid ära ostsime Hellsinki Shopist oli enne? Kurat seda teab. Igatahes...ohjummel, ohjummel... Too õhtu möödus korteris ringi uimerdades, poolsürreaalses olekus suvest mõeldes, sellest, mis ees ootamas on, ja iga kahe minuti tagant naerdes, kõkutades ja meenutades, MIS täpselt ees ootab. Uinusin totra irvega näol ja ärkasin ka samasugusega. Uskumatu!

Seega on 6. juuni (mis on ka Bazi aastapäev juhtumisi) tõeline dream come true. Ja Sauna Open Air ei jää ju ainukeseks. Juuli alguses kohtab meid ilmselt Ruisrockil - Disturbed ja Mew teiste hulgas. Bloody hell, I tell you, this life is amazing!

It's night...electric night

So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.

Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.

Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.

Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!

All the best girls

Natuke etteruttavalt, aga -

rõõmsat, toredat ja lõbusat sõbrapäeva!

Üks lauluke ka teile, millest mulle alati üks rida eriti kõlama jääb: All the best girls...They have friends to talk to and hold on to. And I hope you have such friends. Mina tunnen, et mul igatahes on. =)

Üldiselt ei peaks sõbrapäeva ainult 14. veebruarile sättima - sõbrad on ju alati meeles. Aga olgu, igaühel on oma erilist päeva vaja. Niisiis väga erilist päeva teile!

Naerda tahate? Hästi palju?

Isegi mina tundsin end neid asjandusi lugedes väheke arusaajana ainetes nagu geograafia ja bioloogia ja füüsika, millest ma muidu väga suurt ei jaga.

Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.

True or not?

Ee, ahah, nii otsekohene siis.

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.