We really don't celebrate Sundays

Reedeõhtune House of Games Tapperis oli väga meeldiv üle väga pika aja. Eelmine kord oli ju, jah, Bazil (see täiesti unustamatu õhtu). Stating the obvious here, aga võimas oli, rohkem kui ühel moel (nagu ikka ;)) Oli paar ebameeldivat inimest, aga kus neid siis poleks, ja ega nemad ka keikkat ära ei suuda rikkuda. So the evil is still in the needle.

Kuna aga tantsupidu seal jätkuvalt väga ei saa, otsustasime lõpuks selle lühitee Bikersisse ära katsetada ja tantsupeole minna. Väljakuulutatud DJ'st polnud vist lõhnagi enam majas ja rahvastki vähem kui hõredalt, aga tantsupeo muusika oli ikka olemas ja mis siis muud kui põrandale! Selline tunne jäi, et kui muidu on toake tantsijatest tühjavõitu, siis kui meie puulaudu trampima hakkame, tuleb ka rahvas järgi. Nojah. Igatahes tore oli. Kuigi seekord suutsid paar ebameeldivat inimest väga häirivad olla. Pff. Vale rahvas täiesti.

Plaanitud Naughty Whisper jäigi ainult plaaniks laupäeva õhtul, sest kui ma pärast kolme tundi und (millest üks oli sissemagamise arvelt varastatud) ja ühtteist tundi tööd koju jõudsin, oli suts aega, et end valmis sääda ja uuesti Kristiine poole marssida.

Kui Cathouse Bikersisse jõudis, oli Helena Nova oma setiga juba alustanud. Polnud juba väga jupp aega neid näinud, seega täitsa hea. Mõne loo sõnad olid tapvalt geniaalsed. Aga lavalisest küljest jäi miskit nagu vajaka. See ei tulnud sõnadele järgi. Sleaze'i nagu oli, ja nagu polnud ka. Ma kunagi kirjutasin, et nad võiks olla meie oma Hardcore Superstar. Lüürika täitsa et juba läheb, aga...jah, aga. Selle jaoks peab veel natuke videosid vaatama ja livesid nägema. Tjah, samas ega Babies ka laval suurt ei müranud, aga neil oli see õige attitude. In your face. Straight.

RC, kelle sünnipäeva muuseas tähistati selle suurejoonelise üritusega, muutus toredaks siis, kui omad lood läbi said. Selline järeldus tekkis õhtul koju jalutades. Muidugi ei saa eluaeg coverite peale püsima jääda, aga omad vajavad suts lihvi veel. Mõnest kohast kindlasti. (Ja "Fuck yeah!" võiks unustusehõlma vajuda...) See-eest need hilisemad teiste lood olid eriti paigas. Kuidas saakski mitte olla, kui Hardcore Superstari suurepärane "We Don't Celebrate Sundays" kodumaises esituses jalad oma elu elama paneb? Ja käed ja pea ja häälepaelad? Ja, kurat, Metallica! Seda küll ei oodanud, aga ropendamapanevalt hea oli. Saapakontsad-parandusse-hea lausa. Viis pluss, tubli, istu.

Ilma tantsupeota ei jäänud seegi õhtu. Kaks õhtut järjest sama koht, samad lood, sama tore. Rahvas oli seekord kordades sobivam ja meeldivam. Nii hoogne tantsukas oli, et tort jäigi söömata (kutse tordile muidugi tuli ka veidi hilja, aga mis sest), kuigi seda jäi üpris palju veel hommikuks kellelegi maiustada.

See öö, pigem hommik siiski, möödus ka kahe tunni unega. Ärkamine oli seekord aga jubedam, sest pärast äratuse kinnivajutamist hakkas üks suurem maavärin. Õigemini värisesin ja vappusin mina teki all kägaras, suutmatu end liigutada. Väga jõuetu ja väga, väga külm oli olla. Põhjuseid ei pea ilmselt kaua otsima, eks. Kuidagi vedasin end siiski kuuma vee alla ja sealt tööle. Öösel ootab ees Tapper, hommikul kool, vahepeal kookidemeisterdamine (*so very excited*) - very rock'n'roll, no? - ja öösel uuesti Tapper. Mm, toredus. Kui mu jalad selle kõik vaid üle elaks.

By the way - KMFDM Rabakal. Wtf?! Ma tõsiselt, kohe juba kaua ette armastan seda suve.

By the humble way - midagi uut ja head. ;)