So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.
Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.
Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.
Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.
Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.
Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!
No comments:
Post a Comment