Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.