Vanessa Paradisi uue video, kus ka Johnny't näha on. Mõnus laul ja tore video. Kevadine jubin selline. Sest täna oliti eriti kevadine ilm väljas. Täiesti super!

Kui saksa keeles on viimaste tundide teemaks olnud meeste ja naiste võrdõiguslikkus, siis mind huvitab hoopis autode ja jalakäijate võrdsus. No kui need lumesahaga suured mürakad tänavad puhtaks lükkavad, on ju tore, aga mitte siis, kui kõnnitee servale ilmub siis poole meetri kõrgune lumevall, millest kuidagi läbi sumpama peab. Ja üldse on imelik, et lumi kõik nii pööraseks ajab. Aastaid tagasi oli topelt sama palju lund täiesti normaalne ju. Okei, ilmselt pole probleem selles, et taevaväravad kinni kuidagi ei seisa, vaid selles, et just nüüd lumi maha sajab. Kevadel.

Ja keset seda vinget lumesadu otsustasin ma natuke jalutada, sattudes sellega oranžides hõlstides laulvate krišnaiitide ette. Nad püsisid mul täiesti kindlalt kannul. "Mis need veel on?" küsis üks ~16-aastane kutt teiselt, nagu poleks ta neid kunagi näinud ega kuulnud. Keda veel krišnaiidid jälitanud on?

BFTV

Appiappiappi, kes tuleb/läheb/tahab?? Ma niikuinii lõpuks ei lähe sinna, sest üksi ma väga ei kipu, aga - eritund: The Cure lausa kisub ja tirib ja painab. Oehhh. See oleks nii positiivne.

Niuniu.

Ja kui Nelonen näitab terve nädalavahetuse iga õhtu ühe kena "Sõrmuste Isanda" osa ära, siis pole nagu ju vigagi. Väljas pole sellise isehakanud talvega midagi peale hakata.

Kõigile triphopi sõpradele: Massive Attack esineb 9. juunil kus mujal kui Saku Suurhallis Massive Attack!

Just
Massive Attack pani aluse nn. «Bristoli firmasaundile» ehk uuele
muusikastiilile trip-hopile - sügavale ja õhulisele elektroonilisele segule
džässist, hip-hopist, rokist ja soulist.
jne

Ja nagu ikka, tulevad FBI liikmetele piletid homsest müüki.

Teardrop on ilus ju.

Aah, ja tõeliselt kaunist kevade algust! Ma piilusin aias juba loendamatuid lumikellukesi ja märtsi omi ka, tõeliselt heaks tegi tuju.

Kätte oli jõudnud jälle see aeg kuus, mil vajalikud pisiasjad taskusse toppida, uks lukku keerata ja minna. Sest ees ootas midagi võimsat, midagi tohutult head.

Olgu, kontserte ei pea just niimoodi üleilustama ja ülistama, aga oli ju tõesti hea. Ja seda kaks õhtut järjest. Mania sünnipäev siis esimeseks oma suurepäraste bändidega ja sama suurepärase tordiga (ei väsi ma mainimast). Viimseni kui üks oli oma koha sel õhtul seal ära teeninud ja täitis oma ranget pooletunnist auku 100%. Lühikeseks jäi, muidugi - eh, absoluutselt -, aga mis seal's ikka. Ja eriti vägevaks muutis siis õhtu teadmine, et vähem kui kolme kuu pärast Pirital möllava Sebastian Bachi soojendusbändiks on House of Games! Lõug põrandal, süda sees hüppamas ja no kuidagi ei jõua enam ära oodata. Oo, ja et NBS kahe auhinnaga lahkus, oli muidugi meeliülendav. Õige kah.

Ja ega siis Viljandi vähem f*cked up polnud. Mööndusega - Smõuki ei kannata ma siiski üle 20-30 minuti kuulata, eriti, kui on ees midagi, mida rohkem tahaks. Ja seekord sai Ibumaxi-vajaduse tekitajat natukese kauem kui eelmisel õhtul. Kratid lähevad järjest aina paremaks ja tulisemaks. Ja märjemaks, sest kumbki õhtu ei möödunud ilma pähesadavate lisanditeta. Vihmavarjud uue merch'ina? Oo, ja selle õhtu vägevusele andis juurde ka suurepärane mehaanilise muusika valik. ;)

Ja öösel kojusõites - SUUR aitäh veel Annule ja Mirkole - kuulata vormeliennustusi. Now that is what I call life. No võib-olla ta tundub siis veidi ühekülgne, et ainult kool ja kontserdid, aga hetkel olen ma sellega peaaegu 100% nõus. Töö, lõbu ja super seltskond, rohkem pole vaja ju. Kael on ka uuesti harjunud ja laseb rahulikult elada.

"Tohib siia istuda?"
"Jah, ikka," vastasin ma, aga ma ei teadnud, et sellest veel pikem jutuajamine tuleb. Selline vanem naine oli, kes oli jube tänulik, et ma ikka eestlane olen. Ta peamised mured olid need, et kohalikud venelased sõnagi eesti keelt ei räägi ning ta välja tõmmatud hammas. Veel meeldis talle Linnalehte lugeda. Kui ma piisavalt naeratanud ja noogutanud ja temaga päris ausalt nõustunud olin mõne koha pealt, tõusin püsti, et väljuda. Ta ütles mulle: "Ole tubli, kallike, ilusat õhtut." Lihtsalt sellepärast, et ma ta ära olin kuulanud terve tee Balti jaamast koju. Ma oleks ehk natuke rohkem sõna võtnud, aga ma tõesti ei suuda sisse hingata seda riietes tõusvat alkoholi ja suitsu haisu, see on üks neist kõige vastumeelsematest asjadest, mis ma leida võin.


Merli - oli hästi-hästi tore! :D

Patricku omlett on ka hää.

Today's misfortune.


Kui keegi armsa naeratusega lilli ei too, siis peab need endale ise naeratusega ostma. Eks? Et oleks tunne nagu keegi...

Oh, ja miks ma end kokku ei suuda võtta ja ülehomseks suureks tööks õppida ei suuda? Kaua see siis seekord kestab?

This just says it all today.

Seal ta siis oli - kättejagatud tekkel, pihku pistetud lipuke ja üks armsalt (peaaegu) lumine pühapäevavarahommik nimega iseseisvuspäev. Natuke hilja, aga better than never.



Ma muuseas avastasin, et ma olen hakanud neid n-ö tähtpäevi üksi mööda saatma. Või no selliseid, kus eeldatakse kellegagi koosolemist või midagi taolist. Sõbrapäev, tulev naistepäev (mitte, et ma seda nüüd väga pühitseks või nii), viimatised sünnipäevad ja muud ollused, mis tegelikult, kui päris aus olla, siis on täiesti tavalised päevad, mil pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu neile, kellele peaks seda kogu aeg jaguma.

Aga mida ma ikka jahun, ma pühin parem käed jahust puhtaks ja vaatan, mida mu pitsapirukas ahjus teeb. Ja siis marss teleka ette disaineri-show'd vaatama. Põnev elu, põnev.

http://www.weekend.ee/?gid=1552#&pid=110187 - kes näeb Annut, Laurat ja mind, saab...muffini! Selle üksildase, mis omanikku ootab siinsamas. Moosiga ja puha. Võin cargoga saata ;)

Põlvel kolm, käsivarrel riburadapidi neli pisikest reas ja siis veel mõned plekid-kriimud. Ja seda sama palju, kui pärast Mr Mansoni keikkat. Aga HND ja Manson on ikka kaks eri mastaabiga lavalolijat, eks? Esirida on neil ikka sama hull. Aga mis sellest! Keikka ise + video + see muusika, mis enne ja pärast mängiti, oli kokku ikka väga super!

*ootab ja tahab veel*