"Tohib siia istuda?"
"Jah, ikka," vastasin ma, aga ma ei teadnud, et sellest veel pikem jutuajamine tuleb. Selline vanem naine oli, kes oli jube tänulik, et ma ikka eestlane olen. Ta peamised mured olid need, et kohalikud venelased sõnagi eesti keelt ei räägi ning ta välja tõmmatud hammas. Veel meeldis talle Linnalehte lugeda. Kui ma piisavalt naeratanud ja noogutanud ja temaga päris ausalt nõustunud olin mõne koha pealt, tõusin püsti, et väljuda. Ta ütles mulle: "Ole tubli, kallike, ilusat õhtut." Lihtsalt sellepärast, et ma ta ära olin kuulanud terve tee Balti jaamast koju. Ma oleks ehk natuke rohkem sõna võtnud, aga ma tõesti ei suuda sisse hingata seda riietes tõusvat alkoholi ja suitsu haisu, see on üks neist kõige vastumeelsematest asjadest, mis ma leida võin.


Merli - oli hästi-hästi tore! :D

Patricku omlett on ka hää.