Kätte oli jõudnud jälle see aeg kuus, mil vajalikud pisiasjad taskusse toppida, uks lukku keerata ja minna. Sest ees ootas midagi võimsat, midagi tohutult head.

Olgu, kontserte ei pea just niimoodi üleilustama ja ülistama, aga oli ju tõesti hea. Ja seda kaks õhtut järjest. Mania sünnipäev siis esimeseks oma suurepäraste bändidega ja sama suurepärase tordiga (ei väsi ma mainimast). Viimseni kui üks oli oma koha sel õhtul seal ära teeninud ja täitis oma ranget pooletunnist auku 100%. Lühikeseks jäi, muidugi - eh, absoluutselt -, aga mis seal's ikka. Ja eriti vägevaks muutis siis õhtu teadmine, et vähem kui kolme kuu pärast Pirital möllava Sebastian Bachi soojendusbändiks on House of Games! Lõug põrandal, süda sees hüppamas ja no kuidagi ei jõua enam ära oodata. Oo, ja et NBS kahe auhinnaga lahkus, oli muidugi meeliülendav. Õige kah.

Ja ega siis Viljandi vähem f*cked up polnud. Mööndusega - Smõuki ei kannata ma siiski üle 20-30 minuti kuulata, eriti, kui on ees midagi, mida rohkem tahaks. Ja seekord sai Ibumaxi-vajaduse tekitajat natukese kauem kui eelmisel õhtul. Kratid lähevad järjest aina paremaks ja tulisemaks. Ja märjemaks, sest kumbki õhtu ei möödunud ilma pähesadavate lisanditeta. Vihmavarjud uue merch'ina? Oo, ja selle õhtu vägevusele andis juurde ka suurepärane mehaanilise muusika valik. ;)

Ja öösel kojusõites - SUUR aitäh veel Annule ja Mirkole - kuulata vormeliennustusi. Now that is what I call life. No võib-olla ta tundub siis veidi ühekülgne, et ainult kool ja kontserdid, aga hetkel olen ma sellega peaaegu 100% nõus. Töö, lõbu ja super seltskond, rohkem pole vaja ju. Kael on ka uuesti harjunud ja laseb rahulikult elada.