Seal ta siis oli - kättejagatud tekkel, pihku pistetud lipuke ja üks armsalt (peaaegu) lumine pühapäevavarahommik nimega iseseisvuspäev. Natuke hilja, aga better than never.



Ma muuseas avastasin, et ma olen hakanud neid n-ö tähtpäevi üksi mööda saatma. Või no selliseid, kus eeldatakse kellegagi koosolemist või midagi taolist. Sõbrapäev, tulev naistepäev (mitte, et ma seda nüüd väga pühitseks või nii), viimatised sünnipäevad ja muud ollused, mis tegelikult, kui päris aus olla, siis on täiesti tavalised päevad, mil pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu neile, kellele peaks seda kogu aeg jaguma.

Aga mida ma ikka jahun, ma pühin parem käed jahust puhtaks ja vaatan, mida mu pitsapirukas ahjus teeb. Ja siis marss teleka ette disaineri-show'd vaatama. Põnev elu, põnev.