"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.

Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...

Kodus oli nii hea olla. Ma magasin nii kaua! Ja ei teinud peaaegu mitte midagi olulist ega kasulikku (mitte et ma seda muidu teeks, eks) ega vajalikku (kooli jaoks nt) peale natukese lugemise. Enne ärasõitu tegin tiiru pooltormises rannas, kus oli päris palju jalutajaid selle ikka veel parajalt metsiku tuule jaoks, mõni purilendur (no need, kes laudade ja langevarju-tüüpi asjandustega lainetel uhavad ja hüppavad). Igati vägev oli luidete vahel tuult trotsida ja pilte klõpsutada. Minu lemmikrand ikkagi ju, kodu ja tuttav ja tormine - nii hea!

Pilte ka kunagi.

Ja siis lugeda blogisid, kõrval mängib telekas suvalisi lugusid...ja avastada, et kell on 1 öösel, hommikul kell 9 peab täies valmisolekus tööl olema, kus enam nädal käinud pole.

Mmm, väga mõnus lugu: Amy MacDonald "This is the Life". Love it.

Tänaõhtune ETV "Adrenaliin" oli päris julm film. Aga oma unepuuduses oli see piisavalt sürr, et see ära vaadata. Huvitav, kas "Fear and Loathing in Las Vegas" mõikaks nüüd ka rohkem? Ei hakka parem järgi uurima.

Eile oli õhtu Bikersis, kuhu me läbi tuule lõpuks end kohale murdsime. Tuul polnud siiski ainus takistus - lausa vajalik oli teha fotosessioon kotiga selle asemel, et end valmis sättida, siis seisime kolme prügikotiga keset tänavat ja ei osanud neid kuhugi panna, sest väravad on kas katki või lukus. Need jäid keldrisse ootele. Ja alles siis tuli tuuleprobleem. Päeval läbisin sama tee tegelikult, aga siis otsustas üks tänava kohal tantsiv leht mulle vastu pead lennata ja mulle silma kõrvale peaaegu sinika tekitada. Not so nice.

Anyway, bändid olid kokkuvõtteks enam-vähem. Esimese ajal oleks saanud end vägagi liigutada, aga rahvas oli veel "jahe" kergelt öeldes, st kõik seisid paigal, paar kaela ja mõni jalg nõksus. Teine oli kohutav. Rock Crime ajas toatäie rahvast kokku ja mõned ka päris liikvele, päris hea oli. Eimeli bänd tegi ka sinna lõppu midagi üdini omapärast ja paljude žestide saatel. Aga see-eest oli vahemuusika superhää - oli Placebot, oli 69 Eyesi, Type 0 Negative'i, Iron Maidenit ja päris lõpus mängiti ette lausa plaaditäis Mötley't. Aga rahvas vajus minema, nii meiegi.

Koju pärast kolme, väike pakkimine, magama neli läbi, üles enne kuut, jalgsimatk rongijaama läbi tuule ja vihma ja pimeda varahommikuse, aga päris elusa Tallinna kesklinna, rong ja 2h und. Seega "Adrenaliin" oli väga hea film, mida avastada ja vaadata. See oli päris segane. Soovitan täiesti neil üleväsimuse-magamatuse hetkedel (aga mitte väga nõrganärvilistele, see on selline jalaga-makku-bazuukast-otse-näkku film).

I need sleep. G'night! I'm out.

See on lihtsalt üks ilusamaid lugusid...
Oli enne Kalev Spordi kanalil (oli teisi lugusid ka) - kena vaheldus antropoloogiale, mis pole kõige hullem asi, mida õppida (mida ma ütlen praegu - teisipäeval räägin muud juttu vist).

See eelmine, nr 300, oli kuidagi masendav. Aga seda oli päriselu väljaspool ekraani ka tol hetkel.

Igatahes:
Depeche Mode'i pilet (kes ühineks?) ja 2 laevapiletit Soome ja tagasi on mu enda sünnipäevakingitus mulle endale. Kuu aega ette. Ja praegu tunduvad mõlemad eriti üksildased, sest kedagi pole ühinemas. Jälle mööda. Ma ei suuda vist kunagi eriti rõõmsalt oma sünnipäeva tähistada (isegi, kui kumbki n-ö kingitus pole päris päevaga seotud). Eelmine aasta - katastroof; üle-eelmine - kah üksi, kuigi tegelikult päris tore oli. Mida iganes. Kokkuvõtvalt vist seda, et ma ei taha jälle vanemaks saada.
Ja ma arvan seda ka, et üldiselt - kui keegi üldse loeb seda -, siis 14.november meie uues pesas on mänguõhtu. Stiiliks - mäng. Ja õhtul, kes ühineda tahab, Rock Café Viikate ja Kosmikutega.

Pff, mulle ei meeldi nii pikalt neid plaane ette teha, aga ehk seekord õnnestub...

Make another mistake

Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.

I'll need 37 stitches to keep the pain in

Once a queen, always the Queen

Täna olin ma umbes viieks minutiks Henry VIII kuues (ja õnneks viimane, ellujäänud) naine. Päris lõbus oli kuulata, kuidas "Henry" vaidles oma "naistega" ja kohtunikega. Mul polnud ühtki pretensiooni - "mina" elasin ju kauem kui "mu abikaasa".

See kuningas ja kuninganna las olla. Ma olen endale ühe teise kuninganna mälestuse võlgu.

19. september ja Riia - ei, Läti pole vahepeal kuningriigiks hakanud, küll aga väisas Queen Riiat. Ja meie lausa pidime seda nägema. Isegi selle suure AGA-ga. Startisime päris vara hommikul - kell 7 on reede hommiku kohta ikkagi väga vara. Pooleteist tunni pärast jooksime Pärnu bussijaamast Statoili oma hommikuse kakao-/kohvilaksu järgi, alles bussi tagasi jõudes taibates, et pileti hinna sees on ka tasuta kuumad joogid bussis.

Riiast läbi sõites olime tüüpilised turistid - "Oiiiii, vaata, mis seal on!" ehk siis lugesime poesilte ja reklaame oma kohutava olematu läti keelega ja lugesime Statoile kokku (neid on lugematu hulk seal). Ma taasavastasin seda kohutavad tunnelimoodustist bussijaama juures, eriti armsat vanalinna - isegi üks puu tuli tuttav ette. Sõime bussijaamas pingil...midagi, meie vastas pingil sõi ka üks naine...midagi - tal oli x-hepatiit, mille meiegi vist vähesel määral külge saime. Siis jahusime umbes pool tundi pagasi äraandmisega - kes, kus, kui kaua ja kui palju. Šoppamisest ei tulnud miskit välja, sest kõik poed olid täpselt samad, mis meil. Ainus asi, mille ma olin sunnitud ostma, oli sall Seppäläst, sest tuul oli lõunavabariigis tugevam ja külmem kui ma karta olin julenud. See sall päästis mind kindlast voodissenaelutatusest, kuigi haige olin nii või teisiti pärast.

Arena Rigasse polnud ka just kõige lühem tee, aga ajatapjaks on see küll hea. Kella kuue paiku polnud seal ukse ees passida küll veel mõtet - järjekorrad olid umbes viie kuni kümne inimese pikkused. Aga kuidagi tekkis seda rahvast sinna juurde, nii et kui uksed lahti tehti, kisti meid lihtsalt vooluga kaasa. Sees pidi ka veel ootama, aga seal oli vähemalt soojem - ja väga palju rohkem rahvast, sest liikuda polnud küll väga ruumi ukse taga. Saalis seevastu oli seda küll ja veel, täpselt nii palju, et me end rahulikult teise ritta istutada saime - ja kenast kohe eesti onude seljataha. Istusime tunnike ja rääkisime teemadel, mis ei puudutanud seda sündmust kohe üldse - no näiteks huulepulkadest. Nojah...Muuseas, "soojenduseks" mängiti AC/DC-t. Oli vist...

Aga veider selle keikka juures oli see, et mul polnud kordagi enne neid liblikaid kõhus, seda pitsitavat tunnet, et kohe-kohe...kohe näeb midagi suurt ja head ja...No ei olnud. Ja ei tulnudki. Vähemalt mitte kohe. Ma vaatasin ja püüdsin tunda midagigi - see on ju Queen! Aga ei olnud! Seal oli Brian May ja seal oli Roger Taylor...ja kamp andekaid muusikuid. Aga nemad kokku ei olnud mitte ühekski sekundiks seal laval Queen.

Esimene pisar leidis mu silmad üles siis, kui May laulis "Love of My Life'i" - üksi, meie ees, kitarriga. Kuidas siis mitte tunda midagi, kui ta pühendab selle loo Freddie'le, laulab hingepõhjast ja nii, et tal endalgi läikisid silmis pisarad. Siis heldis süda sees ja kõik muutus nii härdaks, korraks oli tunne, et...

Võib-olla ma tundun kuidagi liiga negatiivne kogu selle keikka suhtes - see ei vääri üldse seda. See kontserti oli hea, see oli väga hea - oli professionaalne, tasemel muusikutega, kõik oli selles mõttes parimas korras. Aga see poleks pidanud toimuma nime all Queen. Ma sain aru oma emast, kes ültes, et ta oleks tulnud, aga ta ei tahtnud näha ega kuulda neid lugusid selle nime all ilma Freddie'ta. Ehk siis üldse mitte kunagi.

Teise pisara tõmbas silmisse see, kui "Bohemian Rhapsody" alguses oli ka Freddie seal - küll ekraanil, aga ikkagi oma hääle ja oma näoga...äkki ka oma vaimuga seal meie kohal hõljumas, laulmas. Need olid need väikesed hetked, mille pärast ma sinna läksin - või vähemalt mille pärast ma seal olin. Väikese lapsena ma pea et vihkasin nende Innuendo albumit, mida mu ema tihti kuulas. Miks? Ei tea. Vähemalt sellest sain õnneks üle tookord.

Ja pärast oli veel mõni tund Riias aega ringi kolada. Aga mida sa teed õhtul kell 11, kui väljas on külm ja bussini kaks ja pool tundi aega? Muidugi sa jalutad kõige aeglasemas tempos tagasi kesklinna, arutled ka veel pimedas seda, kui vägev võib olla seal ülikoolis käia (nende akadeemiate hooned näevad välja nagu pisikesed lossid ju) ja muus taolist. Isegi areena ligidal olev tankla oli kinni pandud. Seega - jalutada linna ja kolada mööda vanalinna tänavaid, viimasele suurt ringi peale tehes. Tee peale jäid paar päris hea muusikaga kohta, oleks aega rohkem olnud, oleks sisse astunud, ja McDonalds, sest Laura tahtis süüa.

Bussijaam oli aga selle aja peale juba kinni pandud, kõik meie asjad, sealhulgas bussipiletid bussijaamas sees. Okei, liialdus, vaid üks uks oli kinni, teisel pool maja oli turvaonu ukse peal ees ja nõudis head põhjust, miks meid sinna sisse lasta. Õnneks oli meil neid päris mitu. Sees oli soe ja hea ja...soe! Ja joogiautomaadid. Hah! Need on parajad nuhtlused. Viimased santiimid pidi ju kuidagi ära kulutama, seega - kuum tee/kohv automaadist pluss vähemalt kaks šokolaadi. Too viimane automaat oli parajalt vastik väike asjandus - vahepeal koukis viis inimeset, nende seas turvaonu, seal midagi välja. Me olime lõpuks päris tegijad juba, jagades nippe, kuidas oma šokolaadi masinast välja saada.

Buss oli ka hea - soe! Ja kiire. Šokolaad jäigi seal söömata, sest uni oli magusam veel. Pärnus oli vedi soojem kui Riias, nii et see lühike tee autoni ja sealt pärast koduukseni äratas mu nii üles, et istusime emaga kella kuueni üleval ja rääkisime. Kontserdist ja muust.

Hommikul läksime regatile, mis oli sel korral veidi põnevam kui varem - nimelt oli seekord meile isegi natuke, aga väga vähe, tuult antud. Ja hää Freya koos meeskonnaga vedas meid teiseks.

Samal õhtul viis buss tagasi Tallinnasse, kus, noh, käisime veel ühel keikkal ära. Polnud just elu kõige uhkem keikka, kus olla, aga fuck that - vähemalt me tegime selle enda jaoks lõbusaks, pöörates bändile hästi vähe tähelepanu (enne seda, kui kitarrist särgita lisalugusid mängima tuli) ja tantsisime selle asemel, et neid noorukesi (tegelikult meievanuseid, aga tundub nii noor...teiste kõrval) jaapanistiili poisse droolida ja vahtida. Oh well. Veider olla nii noore seltskonna seas (mu ees seisis umbes seitsemaastane tüdrukuke).

Äh, jah, nii paljukest siis varsti juba kuuaja tagusest ajast. Et ma nõdrameelsena ikka mäletaks, et Brian May'd nägin ja kord kaks tundi karget mereõhku läbi nohuse nina kopsudesse tõmmata sain.

Gotcha!

Pildiliselt üldse mitte esteetiline, aga maitsemeeled kargasid lakke küll. Nämm-nämm.