28 April 2009
Liberation
Nii vabastav oli päeval loengus istuda, pastakas käes, silmad tahvlil ja mõeldagi sellele, mis loengus toimus, olugugi et see aine mulle kohe üldse ei meeldi. Millegipärast aga suutsin täna kaasa mõelda ja teemas püsida, mitte kaugele triivida oma segaduses peakeses. Täitsa hea oli. Ja nii terve päev, kõik kolm loengut. Nii hea oli vahelduseks millelegi muule mõelda, keskenduda sellele, millele vaja (kooli mõttes siis), sest päevikut lahti lüües ja eksamiaega sinna kirjutama hakates löödi nagu nuiaga otsaette, et - hei! - kolm nädalat veel ja siis on...no see noh. Sess. Uhh.
Mingi veider positiivsus on. Ei tea, millest või miks või kaua see kestab, aga ma ei muretse, täna vähemalt mitte. Või kui, siis homse testi pärast.
Kuulata sobiks Hardcore Superstari "Liberation" (hah, kui teatud sõnad vastupidiseks muuta, siis...oleks üsna tuttav tunne.)
Mingi veider positiivsus on. Ei tea, millest või miks või kaua see kestab, aga ma ei muretse, täna vähemalt mitte. Või kui, siis homse testi pärast.
Kuulata sobiks Hardcore Superstari "Liberation" (hah, kui teatud sõnad vastupidiseks muuta, siis...oleks üsna tuttav tunne.)
26 April 2009
Do you see me,sittin' here, waiting for you to say anything
Hommik oli nii kerge - päikesepaiste ja kirsitordiga, mis küll vaevu-vaevu kurgust alla tahtis minna, aga Merliga oli seda hommikut ja torti nii kena jagada.
I wear this crown of shit
Upon my liar's chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here
What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way
Upon my liar's chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here
What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way
(Nine Inch Nail - "Hurt")
Just listen, please.
24 April 2009
Why?
Why have life simple if you can make it difficult?
Viimased neli päeva on olnud ühed toredaimad, ja samal ajal kohutavad. Nüüd ma sain aru. Põmm. But why the fuck couldn't she say something? SPEAK! Dave ütles mulle eile, et peab lihtsalt rääkima ja nii saavad asjad korda. Nii saab ka teine pool teada, mis toimub. There's a lack of communication and it's killing everyone involved. Just say something, please, we'll figure it out. I promise. Ma ei tea, kas, aga ma loodan, et sa loed seda. Tule ja sõima ja ole vihane ja karju ja ütle, mis sa arvad. Otse. Üksi on seda liiga raske taluda, usu, seda meil kõigil. Väga raske.
Täitsa hull, kui erinevad tunded korraga võidu sees kimavad ja võistlevad, ja ükski ei võidutse. Kas peab alati nii raske olema see lihtsalt kas või natuke õnnelik olemine?
Viimased neli päeva on olnud ühed toredaimad, ja samal ajal kohutavad. Nüüd ma sain aru. Põmm. But why the fuck couldn't she say something? SPEAK! Dave ütles mulle eile, et peab lihtsalt rääkima ja nii saavad asjad korda. Nii saab ka teine pool teada, mis toimub. There's a lack of communication and it's killing everyone involved. Just say something, please, we'll figure it out. I promise. Ma ei tea, kas, aga ma loodan, et sa loed seda. Tule ja sõima ja ole vihane ja karju ja ütle, mis sa arvad. Otse. Üksi on seda liiga raske taluda, usu, seda meil kõigil. Väga raske.
Täitsa hull, kui erinevad tunded korraga võidu sees kimavad ja võistlevad, ja ükski ei võidutse. Kas peab alati nii raske olema see lihtsalt kas või natuke õnnelik olemine?
20 April 2009
Italian nights
20. aprill - Blaze Bayley Tapperis.
Steel Screami nägime poole seti pealt.
Motherstone'i terve set oli väga, väga mõnusalt ja vajalikult kuri. Ah, kael. Nele tunti ka kenasti ära ja nii püütigi meid pärast jookide ostmist teepealt kinni. Noh...ja...nii jäigi Blaze ise nägemata.
Oli igati hullumeelne, pöörane, pervo, veider, naljakas ja ajalehti täis õhtu. Fotosid näevad vaid Cathouse ja asjaosalised ise, kui nad selleks kunagi soovi peaks ilmutama. Muidu - täiesti off limits.
Aga no, kurat, olid mehel liiga ilusad tumepruunid silmad. My dear gay husband.
Steel Screami nägime poole seti pealt.
Motherstone'i terve set oli väga, väga mõnusalt ja vajalikult kuri. Ah, kael. Nele tunti ka kenasti ära ja nii püütigi meid pärast jookide ostmist teepealt kinni. Noh...ja...nii jäigi Blaze ise nägemata.
Oli igati hullumeelne, pöörane, pervo, veider, naljakas ja ajalehti täis õhtu. Fotosid näevad vaid Cathouse ja asjaosalised ise, kui nad selleks kunagi soovi peaks ilmutama. Muidu - täiesti off limits.
Aga no, kurat, olid mehel liiga ilusad tumepruunid silmad. My dear gay husband.
19 April 2009
Kultuuri, torti, pidu ja torti
Kolmapäeval pärast tööd sõitsime taas kord Lauraga Viimsi poole, seekord juba pikemaks Jussi õlletoas peatudes. "Kõrts" siis sellenädalaseks kultuuriürituseks meile.
Väga hubane kohake, perenaine (või keegi selletaoline) otsis meile kohad, minu oma kenasti otsapidi kamina taga, ja oli üldse igati sõbralik. Ka baarileti ääres istuvad onud tundusid päris külalislahked. Mu jakk sai tiitli "välismaine jope".
Etendus ise kestis veidi üle tunni. Merle Jääger, Raive E. Tamm ja Ott Sepp said väga naerutava ja lõbusa tükiga hakkama. Esialgu läks paar minutit aega, et Lõuna-Eesti keelest miskit aru saada, aga kui kõrv harjus, oli jutt juba peaaegu täiesti selge. Oleks isegi mõned "noh, kõmmid" teinud, oleks ehk veel paremini aru saanud. Tegu oli siis kõrtsistseeniga, kus kohtusid küla joomamees, naine ja Tartust pärit muusikamees-plaatija. Igaüks oma lugude ja muredega. Kahju oli lausa muusikamehest, kellele blondid lillemustriga kleitides neiud ilmselt eluks ajaks vaid kaugeks unistuseks jäävad. Ei aita siin ei naisteajakirjad kasulike ja mitte nii kasulike nõuannetega (külmkapid ja kohalikud kivid), ei odav konjak ega õlle. Noh, kõmm. Ühislaul ja lõpp.
Muuseas, meelde jätta - peale tuleb võtta tekk. Noh, kõmm, ja hüvasti.
Neljapäeval toimus Cathouse'is kotleti-, kartulipudru-, tordi- ja filmiõhtu. Külas oli Kristi, kes lisas mahla ja veini. Filmiks "Rocky Horror Picture Show". Absurdne ja ulmeline, aga oi kui taevalikult, pööraselt hää. Kõigile friikidele lausa kohustuslik! Kristi vist nii ei arvanud, hea, et ta üldse vist selle üle elas. Teine kord siis teisiti.
Reede õhtu nägi meid taas Bikersis, kus Fetish Mode oma setti peaaegu lõpetamas oli. Kuulsime ära kaks Depeche'i lugu (k.a "Stripped"), mis olid DM enda stiilist kuskil kaarega kaugemal (raskem ja kurjem, mmm), ja viimaseks looks DM-st endast päris kauge Slipu "Psychosocial".
Plekksaapad tegid õhtu aina ja üha paremaks - miks siis mitte kaks sabatit nädalas, eks? ;D
Ülevalt leidsime toreda laua ja mitte nii toredad lauakaaslased, kes kõik kaarte mängima kippusid. Mehed peaks ometi autokaartidega tuttavad olema - meie omad on sama süsteemiga, lihtsalt fotod ja kategooriad on veidi teised. Samas, vahet ju pole, kas sul on kaardil märgitud punktid hobujõu või seksapiili kohta. Sama teeb ikka välja - kel suurem, see võidab. :D Millalgi selle käigus tiksus kell ka kesköötundi ehk algas Laura sünnipäev...öö...õige kuupäev igatahes.
Shades of Purple alustas tsipa tühjale, kui mitte öelda päris tühjale saalile (jälle ja jälle oli veider). Väga kauaks alla ei jäänud ja ka tantsuõhtu alguse istusime üleval. Baaaaaz. Whii! Ei mäletagi, mis lugu see oli, mis meid siiski lõpuks ka allakorrusele tantsima tiris. Metallica vist.
Oli tossu ja tantsu ja head muusikat - nagu ikka GnR, disko ja metal vaheldumisi ja segamini - ja veidi üllatuslikumat valikut (vihje sellele, et "Naisel" oli väga kodune tunne). Uh, viimatimainitud (mees)olend ka tantsis tol õhtul. Bravo ja aplaus vähemalt üritamise eest, õppimisruumi veel on, aga algus on tehtud.
Ja siis vajus seltskond laiali - Nele välja, Laura pingile ja mina ka kuskile sinnakanti jõlkuma ja istuma. Veider tantsuõhtu ainult pooliku tantsumaratoniga. Oh well. Ja muidugi ei puudunud Laura kõrvalt ka ebameeldiv purjus tüüp (isn't that just typical?)
Igatahes klõpsas keegi täiesti ilma hoiatuseta kell 4 tuled põlema - hoiatuslugu, et pidu lõpeb, ei tuldnuki. :/ Pettumus missugune. Rahvast hakati ka vaikselt baarist lahkuma sundima.
Lühipeatus Kristi juures oli lõbus. Mängus olid puuviljad, imelikud itaalia tüübid ja nende naljad, haha indeed, ja gossip, gossip, gossip.
Kolmetunnine uni kella 6 ja 9 vahel polnud just kuigi kosutav, nagu õhtu lõpuks näitas, aga päev algas igatahes paanikaga Selveris, kui nende vahukooreriiul tühjalt tolmu kogus. Selline asi pole üldse meeldiv, kui tegemist ootav tort 1/3 osas vahukoorest koosnebki. Marssisin neetult tugeva ja külma tuulega võideldes (paha, Whip, paha) Maxiiimasse, kus oli vahukoort lademetes.
Tordist seal teises nurgas.
Päeva teise poole võitlesime ka tuulega (ikka veel väga paha Whip), et Ülemistele jõuda, kus ma Photopointi ja Enteri vahele peaaegu kraavi trampisin, sest kahe pleieri vahel otsustada on võimatu. Seekord kaotas suur ja võitis pisike.
Õhtu möödus kingitusetseremoonia, tordisöömise, Imago ja "Zoolanderiga". Esimese hommikuvalguseni veninud eelmisel õhtul, ööl ja varahommikul oli Cathouse'i pisipervertidele siiski vist nii tugev mõju, et filmi lõpuni ei näinudki. Nele vist pidas üksi vastu tublisti. Nägin esimese osa ära, mis too eelmine kord nägemata jäi, ja siis nägin ainult reklaame. Heh. Tugitool ja padi on niiiii mõnusad kaaslased. Seega oli laupäevaõhtu ja samas ka sünnipäevaõhtu harjumatult vaikne (kui välja arvata Imago tegelased ja nende "Kujutle, et..." valikud, mis osati väga valjusid naerupahvakaid tekitasid) ja kodune. Eks pühapäeva õhtu elik tänane juba saab veidi valjem olema.
Reede õhtu nägi meid taas Bikersis, kus Fetish Mode oma setti peaaegu lõpetamas oli. Kuulsime ära kaks Depeche'i lugu (k.a "Stripped"), mis olid DM enda stiilist kuskil kaarega kaugemal (raskem ja kurjem, mmm), ja viimaseks looks DM-st endast päris kauge Slipu "Psychosocial".
Plekksaapad tegid õhtu aina ja üha paremaks - miks siis mitte kaks sabatit nädalas, eks? ;D
Ülevalt leidsime toreda laua ja mitte nii toredad lauakaaslased, kes kõik kaarte mängima kippusid. Mehed peaks ometi autokaartidega tuttavad olema - meie omad on sama süsteemiga, lihtsalt fotod ja kategooriad on veidi teised. Samas, vahet ju pole, kas sul on kaardil märgitud punktid hobujõu või seksapiili kohta. Sama teeb ikka välja - kel suurem, see võidab. :D Millalgi selle käigus tiksus kell ka kesköötundi ehk algas Laura sünnipäev...öö...õige kuupäev igatahes.
Shades of Purple alustas tsipa tühjale, kui mitte öelda päris tühjale saalile (jälle ja jälle oli veider). Väga kauaks alla ei jäänud ja ka tantsuõhtu alguse istusime üleval. Baaaaaz. Whii! Ei mäletagi, mis lugu see oli, mis meid siiski lõpuks ka allakorrusele tantsima tiris. Metallica vist.
Oli tossu ja tantsu ja head muusikat - nagu ikka GnR, disko ja metal vaheldumisi ja segamini - ja veidi üllatuslikumat valikut (vihje sellele, et "Naisel" oli väga kodune tunne). Uh, viimatimainitud (mees)olend ka tantsis tol õhtul. Bravo ja aplaus vähemalt üritamise eest, õppimisruumi veel on, aga algus on tehtud.
Ja siis vajus seltskond laiali - Nele välja, Laura pingile ja mina ka kuskile sinnakanti jõlkuma ja istuma. Veider tantsuõhtu ainult pooliku tantsumaratoniga. Oh well. Ja muidugi ei puudunud Laura kõrvalt ka ebameeldiv purjus tüüp (isn't that just typical?)
Igatahes klõpsas keegi täiesti ilma hoiatuseta kell 4 tuled põlema - hoiatuslugu, et pidu lõpeb, ei tuldnuki. :/ Pettumus missugune. Rahvast hakati ka vaikselt baarist lahkuma sundima.
Lühipeatus Kristi juures oli lõbus. Mängus olid puuviljad, imelikud itaalia tüübid ja nende naljad, haha indeed, ja gossip, gossip, gossip.
Kolmetunnine uni kella 6 ja 9 vahel polnud just kuigi kosutav, nagu õhtu lõpuks näitas, aga päev algas igatahes paanikaga Selveris, kui nende vahukooreriiul tühjalt tolmu kogus. Selline asi pole üldse meeldiv, kui tegemist ootav tort 1/3 osas vahukoorest koosnebki. Marssisin neetult tugeva ja külma tuulega võideldes (paha, Whip, paha) Maxiiimasse, kus oli vahukoort lademetes.
Tordist seal teises nurgas.
Päeva teise poole võitlesime ka tuulega (ikka veel väga paha Whip), et Ülemistele jõuda, kus ma Photopointi ja Enteri vahele peaaegu kraavi trampisin, sest kahe pleieri vahel otsustada on võimatu. Seekord kaotas suur ja võitis pisike.
Õhtu möödus kingitusetseremoonia, tordisöömise, Imago ja "Zoolanderiga". Esimese hommikuvalguseni veninud eelmisel õhtul, ööl ja varahommikul oli Cathouse'i pisipervertidele siiski vist nii tugev mõju, et filmi lõpuni ei näinudki. Nele vist pidas üksi vastu tublisti. Nägin esimese osa ära, mis too eelmine kord nägemata jäi, ja siis nägin ainult reklaame. Heh. Tugitool ja padi on niiiii mõnusad kaaslased. Seega oli laupäevaõhtu ja samas ka sünnipäevaõhtu harjumatult vaikne (kui välja arvata Imago tegelased ja nende "Kujutle, et..." valikud, mis osati väga valjusid naerupahvakaid tekitasid) ja kodune. Eks pühapäeva õhtu elik tänane juba saab veidi valjem olema.
Laura sünnipäevalaulud: Kosmikud "Sünnipäev" ja kellegi väga urrurrurr-kurikurikuri "Silent Night" (hii...silent Night, holy Night..mhmm).
13 April 2009
You stayed for drama though you paid for a comedy
Üsna kesklinna ligidal leidis öise tumeda taeva alt tänavatulede sära keskelt õhku, mida hingata, mahedat, veidi karget ööõhku, aga sooja ja vabastavat pärast lõbusat, patuliselt kratilist, veidi veidrat ja dramaatilist õhtut. Ja sõnu polegi vaja, sest igaüks eksleb oma mõttelabürindis, tuledesäras või mitte, luurates ümber nurkade ja ettevaatlikult edasi liikudes, otsides kuskiltki tuge, sest labürindikoridorides möllab torm. Jalad teavad juba ammu, kuhu ja kuidas minna, kuspool kodu on, seega võib vabalt veidi aega sissepoole vaadata. Aga mingil hetkel tulevad ka sõnad uuesti – ehk muutus labürint liiga keeruliseks, väljakannatamatult vaikseks, viis ringiga algusesse tagasi? Ja siis pääsevad valla häälepaelad, et lõhkuda vaikust sõnadega, ükskõik, millistega…et mitte mõelda? Ajutine deus ex machina. Aga ainult ajutine.
Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.
Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.
Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.
Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.
Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.
Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.
Tell me I know
I lived so afraid
And still we cry alone
With words
left unsaid
Yeah it makes my stomach turn
And it tears my flesh from
bone to bone
How we turn a dream to stone
lyrics by Steelheart
10 April 2009
vaikne reede
Vaikne (kui välja arvata rulatajad pea kohal väljas treppidel ja kaherattalised iludused tänaval) ja mitte-väga-pühade-tundega reede. Tööl. Tahaks siiski koju - siin on küll lõbu laialt, siin Tallinnas, aga vahel...on liiga tihe ja liiga keeruline.
Mingeid teid pidi sattusin päris õige luuletuse otsa - üks neist, mida oleksin vabalt võinud ise kirja panna. Vabandan kohmakana tunduva tõlke pärast, kuid nende inglisekeelses oli vigu.
Mingeid teid pidi sattusin päris õige luuletuse otsa - üks neist, mida oleksin vabalt võinud ise kirja panna. Vabandan kohmakana tunduva tõlke pärast, kuid nende inglisekeelses oli vigu.
Tund veel ja siis saab kustutada tuled, lukustada uks ja...muuta vaikne reede patuselt lärmakaks.fremde stadt
von Silvia Wendtich liebe es
in einer fremden stadt zu sein
und durch die straßen zu gehen
als gehörte ich
hier hinals ginge ich meiner
alltäglichen wege nach
als hätte ich
eine existenz
an diesem ortich liebe es
fremd zu sein
und doch ein haus
mit einem schlüssel
zu betretenfremden menschen
ins gesicht zu sehen
als wolle ich
etwas mir bekanntes
darin entdeckenverschiedene identitäten
durchzuspielen
und doch zu wissen
wäre ich hier
so wäre ich auch ichich liebe es
zu wissen,
das leben
bietet viele möglichkeiten
und meines
ist nur eine
davon.
Võõras linn
ma armastan
olla võõras linnas
ja jalutada tänavail
nagu kuuluksin
ma siia
nagu käiksin
oma igapäevast rada
nagu oleks mul
selles kohas
oma elu
ma armastan
olla võõras
ja siiski
astuda mõnda majja
oma võtmega
võõrastele inimestele
otsa vaadata
nagu võiksin
midagi tuttavat
neist leida
erinevaid rolle
mängida
ja ikkagi teada
oleksin ma siin
oleks ma ikka mina
ma armastan
teada,
et elu
pakub palju võimalusi
ja minu oma
on vaid üks
neist.See luuletus näitab linnaelu seda poolt, mida tihti tähele ei panda: teiste suhtes võõras olemine ei võrdu alati üksilduse ja abitusega. Eneseteadlikule inimesele on tunmatuid nägusid täis keskkond pigem vabastav võimalus kindlast kaugusest vaadelda – mitte kellegagi seotud ja nii ka mitte ühtegi ettemääratud rolli sisse tõmmatud. Lühidalt öeldes: võib olla kes tahes – ja end muuta!
06 April 2009
Flashbacks
Tahaks ka värvimisraamatust pilte värvida, sellest, kus on need maasikad, mida ma kunagi, aastaid tagasi, õues lõkkeplatsil nii püüdlikult punaseks maalisin, nii et isegi üks täpike üle äärejoone ei läinud, sest ema (oli vist tema) õhutas, et ma püüaks niimoodi, hästi korralikult värvida. Hakkama sain. Aastaid hiljem juhtusin sedasama värvimisraamatut lehitsema ja üllatusin isegi, kui ilusasti need maasikad värvitud said. Simoni ja Solveigiga sain ka värvipliiatseid päris palju kulutada. Heh, need pikad-pikad pimedad talveõhtud, kõik kolm kummargil suure elutoa söögilaua taga, käed haaramas eri värvi pliiatseid kuskilt raamatute, vihikute, pinalite ja kõige muu seast. Vaiksed ja mõnusad, kerged hetked tagasi lapsepõlve. Ei taha üldse seda vihikut, mis praegu nina ees on (süntaksiteooria). Siiski hakkan ma juba lausa tahtma sellest aru saada, kuigi veel ei saa, sest see on võimatu, et ma sellest aru ei saa. Mitte, et ma peaks kõigest aru saama, aga just see, et...see ei saa ju täiesti arusaamatu olla?!? Ah, kui õppejõud oskaks ära seletada asja, siis ehk saaks ka muidugi.
Äkki peaks ka ära minema.
Subscribe to:
Posts (Atom)
