Tahaks ka värvimisraamatust pilte värvida, sellest, kus on need maasikad, mida ma kunagi, aastaid tagasi, õues lõkkeplatsil nii püüdlikult punaseks maalisin, nii et isegi üks täpike üle äärejoone ei läinud, sest ema (oli vist tema) õhutas, et ma püüaks niimoodi, hästi korralikult värvida. Hakkama sain. Aastaid hiljem juhtusin sedasama värvimisraamatut lehitsema ja üllatusin isegi, kui ilusasti need maasikad värvitud said. Simoni ja Solveigiga sain ka värvipliiatseid päris palju kulutada. Heh, need pikad-pikad pimedad talveõhtud, kõik kolm kummargil suure elutoa söögilaua taga, käed haaramas eri värvi pliiatseid kuskilt raamatute, vihikute, pinalite ja kõige muu seast. Vaiksed ja mõnusad, kerged hetked tagasi lapsepõlve. Ei taha üldse seda vihikut, mis praegu nina ees on (süntaksiteooria). Siiski hakkan ma juba lausa tahtma sellest aru saada, kuigi veel ei saa, sest see on võimatu, et ma sellest aru ei saa. Mitte, et ma peaks kõigest aru saama, aga just see, et...see ei saa ju täiesti arusaamatu olla?!? Ah, kui õppejõud oskaks ära seletada asja, siis ehk saaks ka muidugi.
Äkki peaks ka ära minema.
No comments:
Post a Comment