Üsna kesklinna ligidal leidis öise tumeda taeva alt tänavatulede sära keskelt õhku, mida hingata, mahedat, veidi karget ööõhku, aga sooja ja vabastavat pärast lõbusat, patuliselt kratilist, veidi veidrat ja dramaatilist õhtut. Ja sõnu polegi vaja, sest igaüks eksleb oma mõttelabürindis, tuledesäras või mitte, luurates ümber nurkade ja ettevaatlikult edasi liikudes, otsides kuskiltki tuge, sest labürindikoridorides möllab torm. Jalad teavad juba ammu, kuhu ja kuidas minna, kuspool kodu on, seega võib vabalt veidi aega sissepoole vaadata. Aga mingil hetkel tulevad ka sõnad uuesti – ehk muutus labürint liiga keeruliseks, väljakannatamatult vaikseks, viis ringiga algusesse tagasi? Ja siis pääsevad valla häälepaelad, et lõhkuda vaikust sõnadega, ükskõik, millistega…et mitte mõelda? Ajutine deus ex machina. Aga ainult ajutine.
Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.
Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.
Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.
Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.
Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.
Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.
Tell me I know
I lived so afraid
And still we cry alone
With words
left unsaid
Yeah it makes my stomach turn
And it tears my flesh from
bone to bone
How we turn a dream to stone
lyrics by Steelheart
No comments:
Post a Comment