Siil

Heli oli natuke halb - vokaali polnud ees kuuldagi, igatahes trumpas tümps selle umbes kolmekordselt üle. Aga nii palju, kui kuulda oli, oli ilus. Sealil on nii mõnus mahe hääl, et see sobiks täiesti suurepäraselt laupäevahommikusse - ja õhtusse ka muidugi -, kui poleks sedasamust tümpsu seal taga. Muidugi ei saa kogu aeg teha lugusid nagu "Kiss From a Rose", aga vähemalt on see meeldivam. Selline tore pooleldi tantsuüritus oli. Ja kui välja arvata kolm eriti absurdset ja ebameeldivat neiut, oli täitsa mõnus.

Kõrvu kriipis, kui neiud karjusid: "Vaata, vaata, kitarrist! Ääääaaaa, ta on niiiiiiiiiii armas!"...kui tegu on bassistiga. Äkki on see mingitsorti kretinism, aga no kuidas saab öelda bassisti kohta kitarrist? Basskitarr, okei, aga...no...Häiris nii kohutavalt koos nende üldise ebameeldiva käitumisega.

Aga vähemalt pikk mustanahaline prantslane mu ees oli tore ja küsis enne kontserdi algust, et kas ma üldse midagi näen. Meeldiv onu.

Tore õhtupoolik, aga ei midagi nii erilist. Pole see suur austaja ka, kes esireas väljasirutatud käe poole sirutaks...noh, oleks ju võinud, ta oli pooleteist meetri kaugusel ikkagi. Ja turvaala ju polnud...

Minuga ei tasu rääkida, kui ma olen öösel vaid kaks tundi und saanud. Eriti igasugustel asjasse mittepuutuvatel teemadel. Ma usun, et isegi sellest poleks kasu, kui keegi karjuks mulle näkku mõne lemmikbändi liikme nime ja osutaks hüsteeriliselt mingis suunas (kui see kella kuuene ärkamine kuskil mujal toimuks, ja mitte Pärnus) - ma ilmselt mõmiseks nagu igal teisel puhul väga madalal häälel "mmmhmh" ja näriks võileiba edasi. (Kui seda toredat inimest just päriselt olemas poleks - siis ma lendaks paigalt.)

Smilers oli üle pika-pika aja päris hea. Meie kui juba veidi vanakooli fännid. Ohjah, we're old. Aga no neid kaks tundi üle mõistuse jubeda muusika taustal oodata...Ei taha enam. (Okei, oli paar head lugu)

*tööl*

Edit - katus laseb läbi, poe laoruum upub varsti. Niiiiiiiii kuradi hästi on Viru keskus ehitatud, et mine lolliks

Livin' on a prayer

Ähh, it's been way too long. Nii palju on juhtunud ja olnud vahepeal...Where do I start?

Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.

Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!

Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.

Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*

100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.

Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.

Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!

Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive


Onud Sparksid said vist oma vastuse...

(not) the last great day

Kõlarid paiskavad toa täis "Stairway to Heaven" meloodiaid, mis jõuavad läbi lahtise ukse ka rõdule, kust on vaade enamjaolt puulatvadele ja suvisinisele taevale. Pilved sõuavad aeglaselt oma teed, kord varjates, siis jälle näidates päikest. Keset rõdu on tool ja selles on nii hea end kerra keerata, toetada pea käele ja lasta tuulel vaheldumisi päikesega oma jaheda peoga juukseid sasida ja nahka paitada. Võiks silmad kinni panna ja und näha sellest, et see tunne, mis täiesti valitsematult peas ja hinges ja südames ja veres ringi möllab, ei lähegi kunagi ära. Ja terves maailmas pole midagi, mis oleks sel hetkel parem. Võib-olla ainult aastaarv ja koht, aga ka sel pole praegu tähtsust, sest niimoodi olles pole ajal olulist tähtsust. Ega millelgi muul, sest täiesti pärale jõuavad vaid Wilde'i imelised sõnad ja helid. "Just Like Heaven..."

High'n'dry

Just täpselt selline tunne on. Õrnalt veel õhus hõljumas ja õhtuti tühjaks pigistatud kui kivi - häälest nimelt. Jälle jäi pool sellest lavalaudade alla, kael tüüpiliselt valus ja kokku leidsin kätelt-jalgadelt neli sinikat.

Ütleme siis nii, et HND sobib jube hästi suure massi rahva ette, oleks seal massis siis veidi rohkem inimesi, kes neid teaks, kaasa elaks. Muidu oli super! Tsipake lavalist juurde ja olemas.

Def Leppardist oli mul selles mõttes kahju, et ma ise ei saanud neist 100% - Baz oli mingil moel ikka veel kohal ja nii värskelt mälus, et ei lasnud täiesti vabalt seda uut vastu võtta. Seda samasugust tohutut energiat ei olnud nii palju. Muidu oli täitsa tip-top toredus. Rick Savage'i bassi armusin ma kohe ära - inglise lipp ja puha ju -, eriti selle lihtsa, imeilusa bassisoolo ajal. Ahhh. Ja ilmselgelt on mul lokkidega kitarristide vastu eriline nõrkus, sest...noh...Vivian Campbell noh!
Pluss selle mehe kitarrid...

Õhtu märksõna: Let's get tocked! And rocked we got.
Nüüd on päev ravimist ja siis, juba täiesti sooja kaelaga, edasikäik Rabakale! Ja sealt veelgi soojemana Soome.

WC sabas, muuseas, oli üks naine meie ees, kes päris mult Bachi kohta, kahetses sügavalt ja siiralt, et ta ei läinud, kui oli mu paar sõna ära kuulanud, sai teada Bon Jovi kohta ja tahab ka. Hästi palju. Täitsa lahe naine, Pärnust ka ju, kuidas muidu. :D Ainult et selle HRL-i pärast olen ma ta peale ikka kade küll.

Tegelikult oleks nii väga tahtnud olla Riias Linkin Parkil

Lahtisest aknast tulevad lihtsalt nii head lõhnad (müstika, keegi küpsetab vist), et peab lausa õunakooki tegema.

Aga midagi veel paremat kui õunakook:

"Hang around!"

Kui suur onu mänedžer ütleb: "Hang around," siis nii ongi ja ära minna EI TOHI! Õnneks ei läinudki, kuigi väike plaan juba tekkis, kui umbes neli turvat piirasid meid ümber, mõnel neist käes kõlkumas käerauad. Ausalt, pole vaja, me ei hakka mässama ega keeldu lahkumast Pirita kloostrist. Tõesti ei taha nunnaks. Oodata lasi onu natuke aega, tuli siis tagasi ja viipas meid ukse poole. Metal Mike'i kallistus tervituseks ja astuge aga edasi! Astud, astud, trepp, koperdus, kile...BAZ! Njah, päris nii ei karjatanud, aga mõttes karjus küll üks hääl: "Ei ole ju nii, no...Bloody hell, he's here!" Miks ta ei pidanud olema? Inimene nagu iga teine. Bändimehed samuti, kellega pikalt-laialt lausa Eesti ajaloost rääkida sai (cheers, Bobby!), end kaheksakesi autosse pigistada (cheers, Johnny ;)) ja siis käia läbi Rock Café, astudes uksest sisse kui "We're with the band", ja Rockstars, kus mängiti lihtsalt liiga head muusikat, et mitte veel viimsedki jõuvarud kasutamata jätta, tantsides Jackist liguneval põrandal.

Ehk: Oli 6.06.08, oli Sebastian Bachi kontsert (ei ärganud vana heliloona üles surnuist, on uus ja, noh, teine stiil ka), soojendajateks Mind of Doll ja House of Games. Kui esimene bändike oli juba hea, siis edasi läks ainult ja ainult paremaks. Kurat, kui keegi ütleks, kust saavad herrat Meremaa ja Bierk sellised hääled ja sellised juuksed, siis ma paluks ka teada saada, et ma enne järgmist elu oskaks ka õigesse kohta minna ja küsida kenasti. Aitäääh, sincerely yours.

Heli heliks, ei kuulnud ju jälle, mis mööda oli, sest esimestest minutitest aitas, et kõrvad viliseks (on ju vaja sinna ette ronida, mis ronida - lihtsalt auk ära täita) ja kitarrisoolo lindilt las jäägu ka, no oli uus mees, mis teha. Main act lihtsalt viskas kõik (piltlikult) pikali, trampis jalge alla ja me olime veel tänulikud. Nii tänulikud, et mehed, kes kõike seda põhjustasid, raputasid suures uskumatuses pead. Ilmselt ei oodatud sellisest täiesti uuest nähtusest nagu Eesti sellist vastuvõttu. Ütles ju nende trummar hiljem, et tal polnud õrna aimugi, mis või kes või kus see Estonia on. Me seletasime siis lahkelt, et on inimesi, kes arvavad, et Estonia on võileib või WC. Ta naeris ja rääkis sünnikohast Texasest ja sellest, kui räpane on L.A. Aga me jäime endale kindlaks - me tahame ikka minna ja ise näha. Veider, et üks ameerika rokkar, kellele ei peaks meie väikesed asjad üldse korda minema, uuris meie riigi mineviku kohta, koolide kohta ja nõudis seletust, miks kuradi päralt me nii hästi inglise keelt räägime, kui emakeel ja igapäevane keel on tollesama pisi-miniriigi eesti keel.

Tõesti kena oli. No päris ausalt oli. Laval ollakse maailmakuulus muusik, lava taga lihtsalt järgmine T-särgis mees, kes sind naeratades tervitab, õlle haarab ja jutustama kukub, et nad järgmisel päeval koos Scorpionsiga Tamperes esinevad. Chit-chat.

Ma ei tea, kas oli seda nüüd vaja siia või ei. Endal hea pärast lugeda, kui mälu petma hakkab. Kurat, ja olgu siis nii, et kui teised on bändidega semud kodumail ja ei tee ühestki tagaruumist ega peost suuremat nubrit kui sokkide vahetamisest, siis - põrgu päralt - Bach & co. pole päris kodumaine ka. Ega igapäevane. Nii et ma täiesti teadlikult hõljun siis natuke oma (võib-olla ikka veel tiinilikus) taevas ja mõtlen, et see oli üks korralikult vinge õhtu.

Nüüd kolmapäevani aega, et saada tagasi lootusetult kaduma läinud hääl (jäi vist lava alla), terveks saada kael ja kuulata vähemalt kord läbi Def Leppardi lood.

Youth gone wild...

Spiderman

Kas keegi on kunagi teie rõdult kõrvalkorteri akna kaudu koju läinud? Noh et nagu Spiderman ronib mööda seina ja - vupsti! - kohal. Ei ole? Mul ka polnud...enne tänast. Tuli naabrimees, helistas uksekella ja ütles, et ta lukustas end korterist välja. Umbes nagu Amy, eks. Ja küsis, kas ta tohiks meie rõdu kaudu oma korterisse ronida. Eee...noo...aga palun, aga palun, meil toimuvadki just kodused ekstreemspordivõistulsed. Ja nii ta siis lükkaski oma ülemise aknapoole lahti (imekombel oli see lahti jäänud), toetas end ühe jalaga meie rõduäärele, teisega logisevale aknalauale ja tõmbas alumise aknapoole ka lahti. Ja sees ta oligi. Piljardiklubi taga grillivad mehed ei saanud vist päris täpselt aru, mis toimub. Niimoodi ikka iga päev kolmanda korruse aknast sisse ei murta. Vist. Ma ei tea, võib-olla on see tavaline käitumine. Aga mis teed, kui võti jääb ukse teisele poole. Kuramuse ebaõnn nagu ta end väljendas. Tänas siis, kinnitas all teda seiravale naisele, et nii kergelt läkski, ja lisas siis, et ma olen oma erialaga väga õige valiku teinud. Kurat ma mõtlesin, et ta lendab sealt alla. Aga kui Spiderman siis Spiderman, ma lihtsalt ei teadnud, et ta meie kõrvalkorteris elab. Müstika.

6.10 Trolli keskel istus nurgas hundikoer, kes niutsus ja rabeles, püüdis kõigest väest jagu saada suukorvist, mis teda tol hetkel nii piinas. Vaatas abitult kõigile otsa, kes haletsevalt vastu vaatasid, aga tema heaks midagi ei teinud.

8.13 Rapla rongijaamas tervitas isa rongilt tulnud poega ja ta kaht sõpra, kes siis üksteise järel kõik suitsu ette panid ja auto kõrval varahommikust päikest nautisid. "Tere hommikust!"

8.48 Mees tuli naisele rongile sirelikimbuga vastu ja andis põsemusi. "Kuidas sõit läks?"

9.50 Päike kõrvetes, kaubajaama bussipeatuse kõrval seisis kinniste ustega buss, bussipeatuse ees seisis kaks inimest, kolmas oli enne minema jalutanud. Varjus ei saanud ka olla, sest seal närisid sääsed.

10.16 Üllatusvisiit koju, aga maja oli vaikne. Keda polnud, kes magas. Hakkasin CNNi vaatama, kus tutvustati päris aurkat car-poolingit Londonis.

14.55 Lugemissaalis istus ühel pool lauda Aire ja teisel pool Rainer. Siis mina ka ja kõik õppisid/tegid tööd. Meeletu. Kuidas muudmoodi veeta palavat laupäevapärastlõunat maikuu lõpus?