(not) the last great day

Kõlarid paiskavad toa täis "Stairway to Heaven" meloodiaid, mis jõuavad läbi lahtise ukse ka rõdule, kust on vaade enamjaolt puulatvadele ja suvisinisele taevale. Pilved sõuavad aeglaselt oma teed, kord varjates, siis jälle näidates päikest. Keset rõdu on tool ja selles on nii hea end kerra keerata, toetada pea käele ja lasta tuulel vaheldumisi päikesega oma jaheda peoga juukseid sasida ja nahka paitada. Võiks silmad kinni panna ja und näha sellest, et see tunne, mis täiesti valitsematult peas ja hinges ja südames ja veres ringi möllab, ei lähegi kunagi ära. Ja terves maailmas pole midagi, mis oleks sel hetkel parem. Võib-olla ainult aastaarv ja koht, aga ka sel pole praegu tähtsust, sest niimoodi olles pole ajal olulist tähtsust. Ega millelgi muul, sest täiesti pärale jõuavad vaid Wilde'i imelised sõnad ja helid. "Just Like Heaven..."