07 June 2008

"Hang around!"

Kui suur onu mänedžer ütleb: "Hang around," siis nii ongi ja ära minna EI TOHI! Õnneks ei läinudki, kuigi väike plaan juba tekkis, kui umbes neli turvat piirasid meid ümber, mõnel neist käes kõlkumas käerauad. Ausalt, pole vaja, me ei hakka mässama ega keeldu lahkumast Pirita kloostrist. Tõesti ei taha nunnaks. Oodata lasi onu natuke aega, tuli siis tagasi ja viipas meid ukse poole. Metal Mike'i kallistus tervituseks ja astuge aga edasi! Astud, astud, trepp, koperdus, kile...BAZ! Njah, päris nii ei karjatanud, aga mõttes karjus küll üks hääl: "Ei ole ju nii, no...Bloody hell, he's here!" Miks ta ei pidanud olema? Inimene nagu iga teine. Bändimehed samuti, kellega pikalt-laialt lausa Eesti ajaloost rääkida sai (cheers, Bobby!), end kaheksakesi autosse pigistada (cheers, Johnny ;)) ja siis käia läbi Rock Café, astudes uksest sisse kui "We're with the band", ja Rockstars, kus mängiti lihtsalt liiga head muusikat, et mitte veel viimsedki jõuvarud kasutamata jätta, tantsides Jackist liguneval põrandal.


Ehk: Oli 6.06.08, oli Sebastian Bachi kontsert (ei ärganud vana heliloona üles surnuist, on uus ja, noh, teine stiil ka), soojendajateks Mind of Doll ja House of Games. Kui esimene bändike oli juba hea, siis edasi läks ainult ja ainult paremaks. Kurat, kui keegi ütleks, kust saavad herrat Meremaa ja Bierk sellised hääled ja sellised juuksed, siis ma paluks ka teada saada, et ma enne järgmist elu oskaks ka õigesse kohta minna ja küsida kenasti. Aitäääh, sincerely yours.
Heli heliks, ei kuulnud ju jälle, mis mööda oli, sest esimestest minutitest aitas, et kõrvad viliseks (on ju vaja sinna ette ronida, mis ronida - lihtsalt auk ära täita) ja kitarrisoolo lindilt las jäägu ka, no oli uus mees, mis teha. Main act lihtsalt viskas kõik (piltlikult) pikali, trampis jalge alla ja me olime veel tänulikud. Nii tänulikud, et mehed, kes kõike seda põhjustasid, raputasid suures uskumatuses pead. Ilmselt ei oodatud sellisest täiesti uuest nähtusest nagu Eesti sellist vastuvõttu. Ütles ju nende trummar hiljem, et tal polnud õrna aimugi, mis või kes või kus see Estonia on. Me seletasime siis lahkelt, et on inimesi, kes arvavad, et Estonia on võileib või WC. Ta naeris ja rääkis sünnikohast Texasest ja sellest, kui räpane on L.A. Aga me jäime endale kindlaks - me tahame ikka minna ja ise näha. Veider, et üks ameerika rokkar, kellele ei peaks meie väikesed asjad üldse korda minema, uuris meie riigi mineviku kohta, koolide kohta ja nõudis seletust, miks kuradi päralt me nii hästi inglise keelt räägime, kui emakeel ja igapäevane keel on tollesama pisi-miniriigi eesti keel.


Tõesti kena oli. No päris ausalt oli. Laval ollakse maailmakuulus muusik, lava taga lihtsalt järgmine T-särgis mees, kes sind naeratades tervitab, õlle haarab ja jutustama kukub, et nad järgmisel päeval koos Scorpionsiga Tamperes esinevad. Chit-chat.


Ma ei tea, kas oli seda nüüd vaja siia või ei. Endal hea pärast lugeda, kui mälu petma hakkab. Kurat, ja olgu siis nii, et kui teised on bändidega semud kodumail ja ei tee ühestki tagaruumist ega peost suuremat nubrit kui sokkide vahetamisest, siis - põrgu päralt - Bach & co. pole päris kodumaine ka. Ega igapäevane. Nii et ma täiesti teadlikult hõljun siis natuke oma (võib-olla ikka veel tiinilikus) taevas ja mõtlen, et see oli üks korralikult vinge õhtu.


Nüüd kolmapäevani aega, et saada tagasi lootusetult kaduma läinud hääl (jäi vist lava alla), terveks saada kael ja kuulata vähemalt kord läbi Def Leppardi lood.


Youth gone wild...

1 comment:

Anonymous said...

Seda ma nüüd küll ei oodanud, et te Sebastiani meestega kohtusite.. E kuidas???

A ja kolmap roki minu eest ka, eriti HND ajal.