Ähh, it's been way too long. Nii palju on juhtunud ja olnud vahepeal...Where do I start?
Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.
Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!
Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.
Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*
100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.
Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.
Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!
Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive
Onud Sparksid said vist oma vastuse...
Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.
Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!
Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.
Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*
100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.
Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.
Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!
Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive
Onud Sparksid said vist oma vastuse...
No comments:
Post a Comment