"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.

Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...