Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.
I'll need 37 stitches to keep the pain in
2 comments:
Mul on halb, et ei suuda sellistel hetkeldel olla oma sõpradele olemas.
minu 11. oktoober oli täis pärimusmuusikat (väga head), tuttavaid nägusid ja väga unist olemist (polnud rebasenädala pärast saanud eriti magada). aga masendust polnud.
viimasel ajal olen saanud sellest hoiduda. esindusega veidi tegemist ka. meelega hoian end tegutsemas.
aga anna andeks, et pole saanud sinu jaoks olemas olla.
oh...see asi on nüüd möödas, aga ega minagi kogu aeg kõigi jaoks olemas pole. Kurb tegelikult. Sõprade jaoks tahaks rohkem aega leida.
Post a Comment