Hoiatamata ja vaikselt, pärast viimast tukset ja väljapahvatatud sooje ohkeid, millalgi tol pimedal ööl peatus ta süda lõplikult. Andis alla ja enam hommikul ei võpatanudki - algul arusaamatute, siis ehmatanud ja lõpuks väga murelike - püüete peale teda üles äratada. Nii äkitselt kisti ta mu kätest ära. Ikka heas, kuigi ebalevas ja õhkõrnas lootuses, et see vaid midagi koomataolist on, vaadati ta kohe siin, Tallinnas üle. Siis viidi ta Pärnusse. Paar päeva muremõtteid ja igatsust lõpetas üksainus kõne õhtul pärast kaheksat. Ta on läinud. Kõik. See süda enam tööle ei hakka, ei tuksle, ei surise, ei ohka ta enam kunagi. Ja nii saabki purikana terve aju endale uue keha, uue koore, proteesid, kui soovite. Ja mul pole muud kui sellega leppida.
See tumehall karp saatis mind ja isegi päästis mind mõnes mõttes nii mitu korda, siin ja sääl kaugel Saksamaal. Tema peale võisin ikka kindel olla. Kord oli ta taastusravis, kuid nüüd...nüüd ütlen kehale head aega ja tervitan uut, olles õnnelik, et vähemalt sisu ei kadunud. Asi ju polegi kaantes, ega? Aga kuidagi väga rõhuvalt kurb oli ja siiani on.
Meil olid ilusad 3+natuke peale aastat. And I thank it for those.
Miskipärast on tunne, nagu oleks see üks neist halva karma kordadest või midagi taolist vähemalt. Ma tulin Soomest, istudes kuskil kaheksanda pilve äärel, aga siis sain matsti maa peale kukkuda hommikul. Kas oli tõesti midagi, mida ma nii valesti tegin?
No comments:
Post a Comment