Leidsin huvitava osakese ühest foorumipostitusest:
Plaanis on küll iga päev midagi, stiilis "selle teen ära, selle ka, selle samuti". KUI ma üldse kodus õppimiseni jõuan siis enamasti kestab see nii umbes minutikese, tegemist on pingelise mõttetööga
teemal "kus vahetunnis ma mida kirjutan siis".

Tuttav tunne? Natukese küll jah.

Igatahes on veider istuda siin akna kõrval, väljas ikka veel nii valge, et kui kella vaadates näitab see 7.19, tundub see lausa uskumatu. Poolteist kuud tagasi oli sel kellaajal juba kottpime, ja nüüd päike alles loojub. Varsti. Saab otsa tänane päev, nii kurb kui ta ka polnud, saab läbi vaehaeg, algab see viimane, kuidas öelda, veerand? Mõte jookseb igal pool mujal ringi, hoopis teistes suundades, kui ta peaks. Näiteks terve päeva kõlanud Metallica suunas, emaga sai isegi lõbusalt räägitud, kes kus puu alla magama hakkab. Ja ta ütles, et ta võib meid ju Tallinnasse äragi viia, aga kuulge, me auto pole nii suur, et kõik peale võtta. Aga see on hetkel veel liiga kauge tulevik.
Muuseas, kirjandini on alla kuu jäänud.

Ahhaa. Mulle küll meeldib, kui unenäod meelde jäävad, aga miks peavad need alati siis nii neetult keerulised, arusaamatud ja ühelt tegevuselt teisele hüppavad olema? Alateadvus, sa ei meeldi mulle neil kordadel, sa ju tead, et ma pole nii nupukas, et neist järeldusi teha. Ja ma polegi ainus, kes mingil kujul Lennart Merit täna öösel unes nägi.

''Haridus on küll väga tore asi, aga seda, mis teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada''
O. Wilde

Mina tean, mida ma tahan õppida nüüd. Selgeks sai. Mina lähen elukooli õnne õppima, kohustusliku kõrvalainena romantikat.