Protege moi

No hakka kas või prantsuse keelt õppima, nii hea lugu. Placebo.

Iga kord, kui hiljuti olen sattunud kella 9 bussiga kooli minema, siis tekib teatud kohas väga kuidagi külalik tunne. Kell on siis umbes-täpselt 9, kui buss sõidab mööda Elleni poest ja veel suletud aia taga seisab raudkindlalt vähemalt kolm vanemat naist, ükskord oli ka kaks taksot, kilekottidega, et värsket kooki-saiakesi osta. Ilmselt. Mida muud nad seal tegema peaks? Ah, hommikukohvi saab ju samuti seal paari ümmarguse lauakese taga juua ja saiakest-koogikest kõrvale süüa.


Ja muudest ilmaasjadest niipalju, et proovikirjand kirjutatud - ikka kehv vist, emotsioonitu ja puha -, inglise keele proovieksam 8.5 tunni pärast - ehk minu paanikahoog hetkel -, Metallica pilet olemas - ehk super õnnelikud meie - ning juba täna õhtul toimub midagi hästi toredat.

Aga üldiselt ma ikkagi ei tee üldse seda, mida peaks, ja ei mõtlegi sellele, millele peaks. Küsin hoopis totakaid küsimusi inimeselt, kel niigi omi muresid küllalt ja nüüd peab veel lahkama probleemi, et hästi kurb on mõte, et varsti-varsti peab neist lahkuma. Sellest kambast, kes seni on nagu...Nagu...Nagu teine pere ju või nii. Grupp inimesi, kellega on nii ära harjutud, ja harjumustest on alati üliraske lahti saada.

Kirjandisse kirjutasin ma midagi taolist, et pühad võivad olla ka kordumatud, kaduvad asjad. Üheks neist hetked, mida iial tagasi ei saa. Tegusid ja sõnu võib ju korrata, kuid need pole enam kunagi samad, mis olid nad esimest korda. (Seal oli veel midagi juures, aga...Seda ma enam ei taha kirjutada, ma oleks mustandi kirjutamise ajalgi peaaegu nututujusse sattunud.)


protege moi...protect me from what I want...protect me...