Palvepäev. On vist täna?

Kõige armsam oligi täna, kui isa soovis hommikul head naistepäeva. Ja köögilaual seisis vaas kollaste tulpidega ning klaasvaagen õunte ja apelsinide kuhjaga. Vend tõi ka shokolaadi. Kohe kuidagi armas oli. Ja vahelduseks kuulasin natuke tagaplaanile jäänud plaati, mis...Nojah, ei sobinud kokku väljas sillerdava päikesega. Tore oli kuulata sõnu, et armastus on igavene vaid hõbeekraanil. Lohutav millegipärast.
Kui siis saksa keele tunnis pidi vastama küsimusele, et palju kirjelda, kus oled sina kodus, siis hetkeks tekkis küll imelik tunne, et mis kodus? Kus kodus? Kus see kodu üldse on? Aga ma ei öelnud talle seda, mis meeles mõlkus, ütlesin, et kodus on minu jaoks seal, kus on hea olla. Pahatihti pole mul siin ruutmeetril hea olla. Kahju küll. Hea küsimus oli tegelikult.

Päeva elamus oli läbi lumetormi läbi linna kiriku poole rühkida ja kuulata lugu nimega "Frozen to lose it all". Sobiv, kas pole? "In memories we are all we used to be, our frozen broken hearts ready to lose it all. Life's running out too fast; it's all we have, this all reminds of how in love and lost we are...In your paradise you stayed..."

Muuseas, et oleks umbes selge mulle endalegi - 12-14.07 olen Roomas, 15.07 Veneetsias, liita kaks ja kaks päeva mõlemasse otsa. You know where to find me, then. Ma ju pidin teatama. Peaks pakkima hakkama.


Ma avastasin kuidagi mitu laulu täna uuesti:
"February day's draught", mille sõnu ma igaks juhuks ei hakka kirjutama siia. Liiga valusad vist.
"Oh how the mighty fall" - Oh how the mighty fall, the glory fades too soon, I fear the good becomes the fear, our story ends too soon...I saw it all begin so well

*süütab küünla*