ehk young desire.
Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)
Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)
Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!
All religions are boring as fuck
No comments:
Post a Comment