Kõigile, kes külmkapiukse lahti tirivad ja sealt vinkusid haaravad, neile, kes nurisevad, et ei leia odavat paari nahkkindaid, neile, kes arvavad, et tsirkuseloomi peetakse kui kullatükke:
http://www.earthlings.com/
Film eestikeelsete subtiitritega
See on, ausalt, poolteist tundi puhast piina - mitte ainult sulle, vaid ka neile, keda seal näidatakse. Nende saatusekaaslastele, neile, kellelt tulevad su viinerid ja Mäkiburgerid ja nahast rahakotid, talvesaapad ja meelelahutus, neile, kelle keegi võtab koduloomaks, endale aru andmata, miks või kuidas ta nende eest hoolitseb. Kui üle viskab...vaadake...Kui teil aega jätkub.
Ma tean, et keegi ei taha seda näha, mis päriselt toimub. Ma tean, et te ei taha näha, kust tuleb see šnitsel taldrikule või singitükk pannkoogisisuks - keegi ei taha. Milleks rikkuda oma isu, eks? Miks piinata end selliste piltide ja mõtetega? Miks lasta end häirida millestki sellisest, mis toimub mujal - ega's meil nii ju ei tehta. Kas oled kindel?
Palun, ma kohe päris ausalt palun, et kui teil on see poolteist pisikest tunnikest, vaadake see ära, andke võimalus nii endale kui teistele, et teada saada. Ma võin täiesti ausalt öelda, et esimesed veerand tundi olid kui piinapingis ja ma ei suutnud enam ilma hirmuvärinate ja pisarateta. Ja ega ta leebemaks ei lähe ka, aga siis halvab pisaranäärmeid midagi šokitaolist - sa ei liiguta end, sa ei kuule ega näe midagi muud, pöörad silmi küll kõrvale, kui on eriti vastik, aga vaatad tagasi, sest äkki kuskil on lootusekiir. Sa istud täiesti tuimalt, halvatult, ja ei suuda mõelda, ei suuda mõista ega aru saada - miks?
Mina ei suutnud, sest ma otsustasin veidi aega tagasi selle selja taha jätta, selle jäleduse toetamise oma egoistliku sooviga nautida asju, mida mul tegelikult vaja pole, jätta kas või veidigi maha seda totrat mugavust, millega me kõik nii ära harjunud oleme. Kas pole, et isegi pelk mõte mõnest asjast loobumisest tundub juba ebamugav ja tüütu ja liialt suurt pingutust nõudev? Siis peaks ju mõtlema, kuidas teisiti saaks...
Aga kui te vaatategi ta lõpuni, ühe või mitme korraga, siis ma tõesti tänan teid. Ja ma palun teid siis ka - et säästa teie võib-olla murelikke meeli selles osas, kui vahel on vaja - ärge küsige, kas ma ikka kala või kana söön. Või krabipulki. Ei, aitäh, ei söö. Mis peaks neil vahet olema, mis eristama neid näiteks vasikast või seast? Ma tänan.
2 comments:
Mina arvan, et aeg-ajalt peab mingisugust liha sööma. See on inimese loomuses. Teine asi on muidugi see, kuidas need tooted, mis poelettidel on, sinna jõuavad. ma ei viitsi, ei jaksa, ei taha sel teemal vaielda.
ma ei osta tihti lihatooteid, kuna mul pole lihtsalt nii palju raha, et neid osta.
aga millest mina loobunud olen? boikoteerin juba 9. kuud coca cola company tooteid. inimesed ikka küsivad, miks. lihtsalt. tahan. mäkki ja hesburgerit eiran ka. mõttetud. vot. ja olen enda üle uhke, et neid boikoteerin. mõtlesin, et vähemalt aasta lõpuni. aga hetkel on küll tunne, et miks mitte ka edasi. mul pole neid vaja.
See "kuidas" ongi see, millest keegi ei "viitsi, ei jaksa, ei taha" rääkida, ometi on just see, millest peaks rääkima. Söömine on üks asi, see n-ö kulissidetagune hoopis teine - palju hullem, ja see ei mõjuta ainult lihatööstust, vaid palju muud ka. Ma ei taha seejuures üldse jutlust pidada või moraliseerida, aga vahel oleks nii tore sellest kellelegi nii rääkida, et keegi viitsiks, kas või natukenegi, kuulata ja aru tahta saada.
Coca Cola, Mäki ja Hessi suhtes - thumbs up! Minagi pole neist üldse mingit puudust tundnud.
Post a Comment