Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.
Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.
No comments:
Post a Comment