Panic attack

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga - nagu näha - eriti ei saa. Jakogu aeg on neil midagi vaja, järjest ja ikka rohkem ja rohkem. Ja siis polegi midagi peale kahtteist tundi töö, siis veel töö arvuti taga, kuni silmad enam ei suuda lahti seista, ja ikka neile ei piisa, sest ma ju ei oska nii hästi ja ma ei suuda nii kiiresti, sest ma olen tööl. Teisel tööl, kus ma ei saa arvuti taga koode sisse toksida ja asju ringi paigutada. Ja kuidas siis on neil võimalik minusse uskuda, kui ma isegi seda ei tee, sest mul pole selleks aega? Pole aega, et kingi minna ostma, pole aega, et korralikult süüa, pole aega, et vihikut osta, pole aega, et olla minut lihtsalt niisama rahulikult ja mõelda, mis ma selga panen.

Ei - alati on nii kiire, kiire, kiire. Oleks kiire rongilt rongile jõudmisega, oleks kena, aga kui on teistmoodi kiire, nii, et isegi istudes hakkab pea ringi käima, siis tuleb hetk, millal enam lihtsalt ei jõua. Ja ma kardan, et nüüd hakkab see aeg tulema.

So, I broke down.

Miks ma arvasin, et see pole nii raske? Miks kuradi päralt ma üldse jah ütlesin? Sest et äkki tahtsin ma kordki tubli olla ja midagi kasulikku teha...Aga ei, näed, ei tule välja.

So I'm getting out of all of this. Just go...Away.