"Mine otse, suure teeni ja..."

...ja nii ta ära eksiski, aga see selleks. Kumb ma nüüd olin, Rünno, blond või blondiin, ah?

Igatahes oli päris mõnus pühapäevahommikul kell kell 9 koju jõuda ja siis natuke lugeda, enne kui silm kinni vajus, taustamuusikaks vaikne röökimine. Lõplikult jäi silm lahti 3 paiku päeval, taustaks seesama röökimine. Paar pannkooki hiljem võis mind uuesti mu enda toast leida, jalad voodikatte all, rõõsa-roosa raamat põlvedel, veepudel käes, küpsised tekil, mõmmi istumas jalgade juures, igasugused pudinad riiulil, riietekuhi toolil ja taustaks taas kord möirgav Lamb Of God või Soulfly või misiganes sealt veel tuli. Mõnna. Ja siis tuli isa ja küsis, kas ma jäätist tahan. Ajuvaba. Nagu mingi printsess keset pilvekuhja. No eks ma siis naudin seda veel natuke aega. Kuniks aega veel jäetud on seda nautida.

Tahaks teha midagi, mitte lihtsalt istuda - teha. Nagu eile näiteks. 2. september on liiga kaugel veel. Oo, ja ma leidsin kellegi blogist, kellel tavaliselt kirjavigu pole, lausa kaks ühest lausest. Okei, jah, ma lähen hangin endale elu. Kunagi.