Kasutades ära veidike Annu blogi...

Teate kui raske on end vedada inglise keele materjalide juurde? Eriti kui pleieris möllab, või tegelikult disko-glämmitab, The Ark ja hetkelise koristustuhina käigus haarasin kuskilt nurgast tolmuimeja ja põrandalt kadusid igasugused ollused.

Ja sealt edasi. Isegi kui ma oma poolisiklikku toakest armastan tema armsate postritega kaetud seinte, plaadihunnikute ja segamini laua pärast, on see vahel mulle ikka nii närvidele käiv. Näiteks - ükskõik kui tihti sa ka tolmu ei pühi, on see ikka kuskil heleda kihina olemas. Ja igale poole ei saa ligidale ka - kas või minust kolmkümmend sentimeetrit vasakule jäävate mustade kastide kallale on võimatu minna nii, et netiühendus ei katkeks. Kui see juhtuma peaks, on kellelgi jama lahti.

Rääkimata sellest, et siin on liiga palju riiuleid. Võiks olla ainult voodi, laud ja üks riiul ning võib-olla ka mõni suur mõnus kott-tool. Aga no ei.

Lisaks ma panin tähele, et meil on siin kõik nii kulunud ja vana. Näiteks põrand tundubki kogu aeg must, sest paarist kohast on alumine, hoopis teist värvi sinine kiht näha, mingid müstilised plekikesed on igal pool (nende eest ma 'tänan' vanaisa eelkõige) põrandal jne. Loetelu võiks jätkata, aga igavaks läheks.

Igatahes ma tahaks kogu mööbli välja vedada, põranda ära värvida nii, et vanad kihid maha kraapida enne alt (on see üldse võimalik, isehakanud remonditibi?), pooltest asjadest lahti saada, olles kordki julm (mul on kalduvus igasugused pisikesed asjad alles jätta, mis võiks midagi või kedagi kunagi meenutada), ning muuta oma tuba kuidagi võimatul moel ämblikevabaks. Uih.

Ah, ja eile rattaga sõites kargas pähe mõte, et kui ma ära peaks kolima, siis ma ei saagi ju rattaga sõita, sest see ratas on põhimõtteliselt ema oma. Vaevalt seda mulle kaasa antakse (kuhu iganes siis) ja vaevalt ma ka endale kohe ratast hakkaks ostma. Miljonäri, palun? Üldiselt mõne asjaga ongi viimasel ajal nii, et ma mõtlen, kuidas nendega näiteks aasta pärast on. Näiteks tolmuimeja - ma olen peaaegu veendunud, et seal (kus iganes) uues kohas mul pole sellist asja olemas. Kühvel ja hari - jee! Või näiteks, et kas ma saan selles nii nimetatud uues kohas paar postrikest seinale ka kleepida või jäävadki need veidi aja pärast sahtlisse meenutamaks...praegust. Üldse on naljakas mõelda sellele, et kes mulle poest mahla hakkab tooma, kui ma haige olen. Emme? Issi? Oh ei. Eriti kui (mu väike unistus teoks saab ja) ma Soome kolida saan. Oh sa püha mammut - kes mul kolida aitab siis? Kümne kohvriga (mida mul pole) vist üksi laevale minekuga ja sealt edasi toimetamisega eriti hakkama ei saa. Või...või...äkki...

Eeh, kergem oleks hetkel vist lihtsalt inglise keelt kordama minna, eks? Parajalt segane, kuid siiski vähem kui need monoloogimõistatused.

Huvitav, kas ma saan kõlarid ka kaasa võtta või vajatakse neid siin veel?

Ma lähen panen nüüd akna kinni.