Unesegased väikesed alleed...

Omamoodi kahju, et 100. postitus üsna tühi on. Mõttelt. Vend kuulab Kognitot segamini RHCP-ga, mina niisama istun ja otsin tegevust. Korraks piilusin siis siia arvutisse ka. Et kas teil uusi blogisid on või mis ameerika-reidis toimub.
Keskpäevast alates korraldasin tuba ümber, no vähemalt postrite osas siis. Paar maha, natuke rohkem uusi asemele, mõtlesin, et võiks midagi ümber teha. Uksel ilutseb nüüd väljaspool lillebukettidega koletistekamp. Telekas näidati riidest peegliraame, aga ma ei oska selliseid teha.
Siis uurisin CV-keskusest paari asja ja vabatahtlike lehelt uurisin veidi (sama hea, kui aastatööd lugeda), piilusin kapiuksele oma ümberringi toas ringi ja mõtlesin, et kui ma ära lähen, kas ma pean pildid siis maha võtma seintelt. Kurb omamoodi, kurb, et pole aimugi, mis saab. Aga ma ei taha enam üleeilset hilisõhtust olemist (ehk tohutut kurba tuju ei tea millest ja...ja mis sellega tavaliselt kaasneb), seega...seega ei mõtle.

Ja mis puutub No Big Silencisse, Metsatölli, The Suni ja Mushy'sse, siis - no appi, ma ju tahan! Küll ma alles tahan palju. *kortsutab kulmu* Liiga palju?
Oh, igatahes reedel peaks lõbus olema. Pärast seda võiks öelda: "Ma vaevu hingan." ;)


Sa läksid katki, kuid mis sust enam...