Now I get it. Now I really get it. I'm not destined to be happy. Period.
Ma peaks sellega juba harjunud olema tegelikult. Ja täna oli järjekordne näide sellest. Täiesti ilma põhjuseta olin täna hommikust saati väga heas tujus, sellises lollakalt heas tujus, lollitada-võiks-tujus. Ja nii terve päev. Lisaks lõppes päev toreda loenguga Hitchcockist.
Aga siis hakkas riburadapidi tulema neid halbu asju, kurbi uudiseid, šokeerivaid uudiseid. Kes jäeti üksi, kes ei saa veeta toredaimat poolt nädalat Helsingis...kes lasti maha. Nad tulid ühekaupa, väikeste ajavahedega ja muutuvad nüüd, veidi aja möödudes ja seedides aina rõhuvamaks ja halvemaks. Nagu pärast kõva söömingut, kui kõhus oleks kui kalju. Seekord hingel või südamel või kuskil sealkandis lausa terve maailm.
So very sorry. Nii ligidal ju...Nii ligidal.
Tekib paar küsimust jälle. Has the world gone completely insane? Kuhu on kadunud kõik see vähenegi headus? Ja ilu? Ja toredus? Call me naive, aga ma siiski tahaks neisse veel uskuda. Nii kauaks kui veel saab. Ja siis veel natuke aega, isegi kui see oleks sinisilmne ja loll ja lapsik, sest ma keeldun täiesti alla andmast ja ainult halli nägemast. Tihti on nii, et muud peale suure tumehalli augu polegi, aga...aga siis tuleb midagi kena jälle teel ette, midagi, mis tuleb ja särab ja teeb värvilaikudesse uskumise jälle kergemaks.
Nii et mul on kaks võimalust: kas mulle pole antudki võimalust õnnelik olla või põhjustab minu õnn teiste õnnetust, nagu imeks ma nende oma endasse. Armas.
No comments:
Post a Comment