I'm only here because of you

Eile õhtu oli jälle üks neist näidetest, et lived võivad väga meeldivalt üllatada. Rääkimata sellest, et ootusi ületada.

Märts 7, Tapper, Forgotten Sunrise, Mortiis, Apoptygma Berzerk.

Etteruttavalt võib uuesti küsida sama, mida me endilt pärast Mortiisi umbes kümmekond korda küsisime - miks, oh miks küll pole me neist enne midagi teadnud ega uurinud? Nimi on oi kui tuttav, juba kas või sellepärast, et 2 nädala pärast näeme me neid taas, siis Gloria laval. Kus nad varem end meie jaoks peitnud on?? Laura küll kartis alguses ja kahtles, kas oli hea idee esiritta kohad sisse võtta, aga...ta muutis meelt üsna varsti. Olid tahmased, veidi koledad onud, aga see selleks - muusika, mis nad kõlaritesse suunasid oli liiga meeldiv, et onude karvastele põlvedele mõelda. Ega sellele, et herr laulja eriti pikad patsid põhjustavad pea ja näoga kokkupuutes veidi valu. Ainus, millele peale muusika mõelda oli, oli see, et kas fotokas elab veel ehk kui kohutavalt ma järgmisel päeval nagu joodik haisen. Õllepurskaev oli täies hoos ja üsna mitu korda täistabamusega näos ja pluusil. Väike värskendus, ehk? Noh, jah. Ikkagi ei saa ma üle sellest, kui neetult head nad olid...ega ka sellest, et me neid kohe varsti jälle näeme. Cannot wait!

Ja veel etteruttavamalt võib öelda, et ma särasin õhtu lõpuks nagu lambipirn...ja ka kojuminnes...ja rongile minnes ja praegu ja veel natuke aega vist. Tegelikult süttis see hõõglambike juba uudise saades, mis tookord küll veidi uskumatu tundus. Sügavad kummardused.

Seekordne väike klubikeikka oli võrreldes Rabakaga kordi toredam - igaüks teab, kui toredad on festarid, aga kui sul on bänd meetri kaugusel ja selja taga pole masse, kellest vähemalt poolt ei huvita laval toimuv üldse, on asi palju parem. Olgu, vokaali heli oli vahepeal kuskil müstilistes aukudes, nii et lava ette see väga ei jõudnud (võib-olla oli asi ka sellest, et kitarrimonitor otse kõrval oli?). Aga publik (vähemalt minu ümbruses) oli enamjaos väga tore, mehed laval kohe väga. Lõpuks läks asi väga mõnusaks lollitamiseks ära, kui Geir Fredrikut taga ajas ja siis Angelit kergelt jalaga taguotsa tõukas ja siis nemad üksteist taga ajasid. Mõlemad neist oleks erinevatel hetkedel meile äärepealt ka otsa kukkunud oma ülemeelikusega. :D Üldse ei püsinud nad ühes kohas väga kaua paigal.

Kurjam, ma ei oska seekord jälle miskit tarka öelda. Mida ma kindlalt tean, on see, et grin püsis algusest lõpuni näol - shine on, eks, ja eks nad särasid vastu ka ;) -, kõik positiivsed tunded oli seal kõrgel lae all ja kõik oli taas kord üheks õhtuks parimas korras. Seekord julgen öelda, et...you keep me from breaking apart. Kui vahepeal oli see keikka vaid pilet märmiku vahel, siis teatud hetkel sai 7.märts eesmärgiks ja lootuseks ja ravijaks ja heategijaks. Nad olidki kõike seda ja natuke enamat veel. Ehk tundub see ühe keikka ja nelja mehe kohta liiga ülepaisutatud, kuid kogu kompott kokku, kõik väline ja sisemine segunes lõpuks üheks positiivse energia laksuks, mis mind üldse maha ei taha jätta. :D

Ja Cathouse'ile - we're in this together, you and me.

Piljardis, muuseas, suutsin ma end väga korralikult paari eriti veidra sisselöögiga üllatada. Piisavalt, et põlved all nõrgaks võttis. Guardian Angel ;)

Poolteist nädalat ja siis uuesti Mortiis. :D Oh I can't possibly wait.

Shine on!

by the way - Algas elu uue läpakaga. Väga hea on jälle. Loodan, et ma suudan teda hästi hoida.