Üks lause. Paus. Kaks lauset. Paus. Ei viitsi tõlkida, kuigi Donna Tartti teksti on päris huvitav. Tekitas tahtmise terve raamat läbi lugeda. Suvel (nagu terve see kuhi raamatuid, mis suve ootavad ja seni tolmu koguvad, sest ma tegelen hetkel ameerika kirjandusega, mis väga-väga raskelt edeneb). Suvel jah. Aga mulle meeldib Tartti stiil. Midagi ta sõnastuses või lauseehituses või tundes, mida kõik kokku tekitab, on köitev. Vahel tahaks ka ise miskit nii hääd kirja panna. Üldse tahaks ju palju asju osata. Need soovid käivad niimoodi vaheldumisi ja hooti, oleneb, mis parasjagu kuskilt nurga tagant välja hüppab ja inspireerib - nii kaugele, et ma satun sellest vaimustusse, hoian sellest vaimustusest veidi aega kinni ja jälitan teda netist...kuni ta kaob, sest virtuaalsest pärisellu ma seda tirida ei suuda.

Igatahes - suhteliselt unine ja tubane pühapäev. Eile õhtul säras Led R Rock Café laval. Täiesti teadmata olime sattunud nende 6. sünnipäeva tähistama. Mõtlesin mingil hetkel Tapperi ja sealse Töllu ja möllu peale - RC-s möllu polnud, oli pigem veidi tantsuline ja väga musikaalne õhtu. Vahelduseks hoopis miskit muud ja hoopis teine seltskond - täis võõraid nägusid ja kujusid. Öösel sai ka läbi täiesti ootamatult kaela sadava lume sees marsat taga otsida ja vend lõpuks siiski takso peale saata - Laki tuli imeliselt kiiresti, lubatud 3 minuti piires isegi. Väga kena.