Kellelgi pole kunagi aega mind vastu võtta. Arstil polnud ja selgi arstil polnud. Hammast oli vaja jube kaua välja tõmmata. Seega tuleb neiu, kel aega jalaga segada, alles kolme tunni pärast tagasi. Sealt suunatakse edasi haigekassasse avaldust täitma. Nii kaugele ma siis omadega jõudnud olengi - tasulise hambaravi juurde.

Vähemalt oli juuksuril aega. Tõeliselt kahju oli sellest, et mu enda juuksur kohal polnud. Too teadis, kuidas juukseid värvida, aga Agnes teab paremini, mida, kuidas ja miks. Ja siis me lõpetasime vennaga koos Villemites - mina Pärnu omas, tema Tallinna Väikses Villemis. Sest kõht oli jube tühi, kui ajavahemikus 8-16 midagi ei söö.

Ah, ma jubedalt ootan oma toast minemasaamist. Mulle meeldib mu tuba tõsiselt, ma luban, aga fakt, et ema käib minu toas telefoniga rääkimas (mujal lauatelefoni pole) ja astub suvalistel hetkedel sisse-välja-sisse, et midagi jälle küsida või mainida või midaiganes, käib närvidele. See ei loe ju, et ma videot vaatan. Mingisugusest koputamisest rääkimata, sest seda lihtsalt pole olemas. Igaüks astub toauksest sisse, mil ise tahab. Sest ma elan ju läbikäiguhoovis ja peaks sellega harjunud olema, et isegi siis, kui ma magan, on liiklus tihe.

Ma lähen nüüd ära ja teen midagi asjalikku. Kuulan Paini näiteks.