Neljapäeval:
Läbi labürindi, milleks on Tallinna Ülikooli peamaja ja kõrvalmajad ja nendevahelised koridorid, jõudsin ma infotunni saali juurde täpselt viis minutit enne algust. Enne sisenemist jagati TÜ päevikuid, kus on igasugused tähtsad asjad kirjas. Saal oli muidugi paksult rahvast täis, aga üks kohakene nagu lausa ootas mind seal.
Pärast infotundi jagati rahvas gruppidesse ja veeti neid mööda maju ringi. Et siin on see ja seal on too ja kas jäi ikka meelde? No ega ikka ei jäänud küll. Trepist üles, mööda koridori, vasakult, trepist üles, veel kaks koridori siia-sinna ja siis on miski tähtis uks kuskil paremat kätt, kus asub keegi, kelle juurde me ilmselt tihti satume. Aga kes ja kus? Ja siis lõppes tuur ära ja kuidagi väga segane tunne oli. Ja ülimalt üksildane.
Kell viis polnud ka asi väga palju parem. No okei, üliõpilaskaardi sain tehtud, aga muus osas oli ikka suur must auk. Filoloogiateaduskonna kogunemisele jõudsin ma ka viis minutit enne algust. Kõik istusid tublisti toolidel. Aga siis tulid tuutorid ja ajasid meid filmi vaatama, gruppidesse jagunema, võistlust pidama, tantsima ja laulma. Ülikena oli muidugi see, et meie viieses grupid oli kolm inglise filoloogia inimest. Whiii! Ma tundsin end kohe natuke kodusemalt. Ja Kerlit nägin ka, keda ma ei-tea-mitu aastat näinud polnud. Nii et päeva lõpuks oli tunne ikka kordades parem kui pärast esimest tutvust kooliga.

Järgmisel päeval oli oma kursuse infotund. Meid on 120 ja vähemalt kolmandik ei mahtunud ettenähtud ruumi istumagi. Infot topiti meid ka ilmselt nii täis, et mu kõht, mis juba enne algust korises, pärast enam meeldegi ei tulnud. Jalad hakkasid hoopis märku andma, sest ma ju muidugi kõmbin kooli ja Viru vahet, eks, jalutades pärast ka veel üles Ülemiste keskusse ja kuhu iganes veel. Liikumine ja (mitte)värske õhk.

Koju tulla oli muidugi eriti tore. Mis siis, et rong 15 minutit kiiremini sõidab kui veel aasta tagasi, aga sama ebamugav on ikkagi. Mu selg tahtis mind ära tappa lõpuks. Vähemalt tulid vanemad autoga vastu (seal ei saanud ka muidugi rahu, kui isa käskis emal nõutud 50-ga sõita, aga ema väitis, et tal on ükskõik need paar meetrit, ja isa siis ütles, et politsei mõõdab seal jne jne jne). Pluss - kooki oli kodus! Ja mis veel parem, Harry ootas mind koos Mr Wilde'iga! Juhhuu! 1700lk inglisekeelset lugemist! Annu, ai laav juu! Oih, ee - I am truly grateful for the book. (Ma harjutan, eks, korralikku keelt...ääh, whatever)