Vabad päevad on laisad. Aga mitte liiga, sest üles ärkad ikka siis, kui teine köögis kolistab ja vett keedab või mööda korteri nagisevat põrandat edasi-tagasi käib. Kiiret pole. Mitte siis, kui mõlemad minema ei pea.
Panna muusika mängima ja seejuures piisavalt kõvasti, aga mitte päris nii kiiresti, kui hommikul poole seitse raadiot kuulanud alumised naabrid. Keegi puurib kuskil seina auku. Meil võiks ka remont edasi minna, kaua võib pooleldi värvitud köögis, remontimata vannitoas ja remondikoli keskel elada?
Tee jõudis juba jahedaks minna, sest see ununes laua peale, kui raamatut lugesin. Ja tegelikult peaks üldsegi end välja vedama ja poodi minema. Koristada on vaja ja selleks on enne poest asju vaja. Aga enne ei saanud minna, sest kartulid keesid. Õppida võiks ka mingil hetkel, sest üheks tunniks jäeti hunnik asju, mis siis, et valikaine. Nädalavahetusel pole aega enam õppida, on kontsert ja pühapäeval tuleb vara lennujaama saada. Selleks ongi mõeldud iga üle nädala vaba päev vist - et poes käia ja koristada ja õppida ja raamatut lugeda.
Muuseas, teate, kuidas tekitada endale udu kööki? Tuleb lihtsalt muretseda veekeetja, mis vee keemisel ise kinni ei lülitu, panna kõik uksed ja aknad kinni ning viie minuti pärast vaatama minna, kas pool köögist on juba uttu mattunud või mitte. Nii imiteeritakse selles roosas köögis loodusnähtusi. Lemmikloomadele lisaks - ühel heal hommikul avastasime, et hiir on pliidil jalutamas käinud. Ja mitte ainult jalutamas.

*

Ma olin küünarnukkideni tumepruunis vahus ja peadpidi pesuvahendite mullides, mis köögis ringi hõljusid. Isegi värskelt värvitud seina ei tundnud enam läbi nende mullide ja vahtude. Selline tunne tekkis, nagu poleks too eelmine korteris elanud mehike kogu nende kuue aasta jooksul kordagi oma ahju puhastanud, sest see, mis sealt välja tuli, oli kohutav. Taluvuspiirist ei puudunud palju just. Lisaks sellele eriti mustad pliidiseinad ja kraanikausiseinad. Külmkapi sisemuse juurde ei jõudnudki, vannitoast rääkimata. Ja nüüd on natuke aega õppimiseks, et siis uuesti välja minna - tasse ostma. Enne nimelt värvis korteriomanik köögiseina, laud oli keset kööki ja mingist küürimisest ei saanud rääkima hakatagi. Tema rääkis küll, aga sellest polnud miskit kasu.
Fui, selline tunne nagu oleks kogu see üüratu mustus läbi latekskinnaste naha alla imbunud. Arvutitki kahju kätte võtta. Räpane tunne on, nagu tahaks kogu aeg küünealuseid puhastada, kuigi seal tükkigi sellest mustusest pole.
Aga vähemalt on nüüd terve köök tumeroosade seintega ja olemasolev köögimööbel veidike viisakama väljanägemisega. Jäävad vaid elu- ja vannituba. Positiivsus.

*

Pühapäevahommikud piparmündikohvi ja Mötley Crüe'ga on toredad. Eriti pärast keikkaõhtut. Hommikul olid ainsad tõendid selle toimumise kohta aknalaual seisev rida tühje pudeleid ja topsikesi. Rock Cafe majal see tähendab. Endal oli väga unine olla pärast tunnikest und ja lõpmatut varahommikust jalutuskäiku Mustamäele. Aga vähemalt paistis hommikul päike ja soe oli ka ja muusika pleieris äratas mõningal määral isegi üles, piisavalt, et lennujaama sõita ja Airele vastu minna. Welcome back!!!!! Ah, armsus. Nii tore - see mõte, et "gäng" saab laupäeval kokku. Can't wait!
Aga keikka ise oli tore. Veerand üksteist õhtul oli Rock Cafe täiesti puupüsti täis ja selline tunne oli küll, et kontserti peab tagumisest reast jälgima, nähes peaaegu mitte midagi peale kukalde. Ja juuste, mida leidus seal mõnusalt palju. Aga see selleks. Vahel on hea pisike olla, eks? Saab end rahva vahelt ettepoole nihutada, teised sabas. Esimene peatuskoht ei sobinud väga hästi. Edasi! Post jäi ette. No siis pidi lausa täitma teise rea augu väga vasakul ääres, kust natuke hiljem väga sujuvalt natuke paremal nihkuda sai, nii et terve lava ilusti silme ees. Herra Tuomas lausa nina all. Ja minu lemmikosa publiku suhtes oli see, kui minu ees esireas seisev tüdruk leidis, et on aeg ära minna. Võre, vaba auk - mina! Now that rocked!
Isiklikult meeldib mulle uus lauljanna rohkem kui Tarja. Juba hääle poolest. Pigem selline popilikum kui too ooperihääl. Maitse asi, eks, mulle meeldib praegune ka väga hästi. Aga parim osa kontsertist oli ikkagi too akustiline jupp, kus Markko laulus ja laval lahvatasid põlema pisikesed leegid. Saunatemperatuuridest hoolimata jooksid külmavärinad üle selja. Nii ilus oli lihtsalt. Ja onu hääl on metsikult hea. Ise sai ka natuke laulda - neid laule, mida üks mittefännist Nightwishi kontserti külastaja meediakanalite kaudu kuulnud on. "Nemo", "Sleeping Sun", "I Wish I Had an Angel" jne. ja nagu alati, sai asi liiga kiiresti läbi. Ja turvamehe andmeil playliste ka polnud. Tjah, lava keskel nagu paistis olevat paar minutit hiljem. Aga nood kaks meile kõige ligemal olnud turvamehikest vist kuulsid meie õnnetut "näädsat" ja kui lava paremast otsast üks playlist turvameestele ulatati, vehkis meie ees seisnud onu käega, et see talle antaks. Antigi. Ja onu andis selle meile! Terve öö lehvitasin sellega ringi ja lõpuks maandus ka köögiseinale. Näeb väga hea välja.
Ugh, I need that coffee. Ma muidu üldse kohvi ei joo, aga Nele tõi lisaks soolaleiva soolale ja leivale ja paarile toredusele veel piparmündikohvi. Muuseas, ma täiesti ametlikult luban, et ma enne oma sünnipäeva tilkagi alkoholi ei joo. Niisiis, sorry, Liina sünnipäeval jään ma vee ja morsi ja tee peale. I've had enough.
Kõht on tühi.
We're doing a whole lot of nothing today. Isn't it fabulous?

*

Laura aitas saksa keele sõnu õppida, õigemini tegusõnu ja nende põhivorme. Vale mõte. Noh, kui just naerutuju tekitada ei taha - siis on väga õige mõte. Aga mida siis veel pisipervertidelt oodata?
Eile sai tudengipäevad ka alustatud - rongkäiguga Vabaduse väljakult Raekoja platsile, kus toimus laulmine ja, tjah, Savisaare kõne osaline kuulamine, ja siis marssisime ringiga tagasi Vabakale, nii et turistid klõpsisid meeletust noorethulgast pilte, saamata vist isegi aru, mis täpselt toimub. Isamaaliste laulude laulmisele ei jäänud, sest külm hakkas ja uni oli ka. Tegelikult peaks ju nädalavahtusel magama tagasi seda, mis nädala sees (suures õppimistuhinas?) magamata jäi, aga kuidagi vastupidi paistab olevat. "Viimane samurai" jäi ka vaatamata, sest keset filmi jäin ma lihtsalt magama.
Uh, filmidest rääkides on täna Sõpruses filmiöö kolme toreda filmiga, viimane muuseas "Sin City". Aga no kodused tööd olid tegemata, üks jäigi tegemata ja magada tahaks. Bändid jäid ka nägemata. Kognito oli ja keegi bänd, keda oleks nime pärast vaatama tahtnud minna. Shotgun Suicide. Keegi teab neist midagigi? Aga Panic Trainist?
Oh well, äkki leiab jupike aega kuskilt, et midagi ka teha toredate tudengipäevade ajal. Muidu alusta ja lõpeta ja vahepeal polegi midagi. Ohjah. Aga nüüd peaks tuttu minema, kell on kuidagi palju juba.

Mwhaha - näete, netti sain :D Ja homme tulen kooojuuuu!