X-MAS ROOOOOOOOOOOOOOCK!

I bloody LOVED it! Ah see oli...umbes mu parim heabang ever.


Enne algust - okei, ma tean, et ma olen kurb ja solvunud ja masendatud sellest uudisest, et ta läheb bändist ära. Ma olin veendunud, isegi veel Kognito ajal, et ma mossitan. Aga mossitamise asemel ma hoopis moshisin. :D Hah! Vat kus.

Bedwetters tekitas selle päris õige tuju, selle, et okei, hakkame nüüd rokkima.
Mushy - AAAAAAAAAAAH. Miks keegi ei öelnud, et nad NII HEAD on??? OK, soundcheck oli võimas päeval, kuid see, mida nad laval tegid...Võib-olla mindigi pärast ära, sest neid arvati olevat peaesinejad ja viimased laval? Igatahes...Oh appi, andke veel...Kohe, nüüd, praegu! See oli....*hingetu* Võimas. Kui bänd tuleb lavale juba sellise introga, mis peaaegu paneb judinad üle selja jooksma, siis ei saa sealt midagi halba oodatagi. Poisid teadsid, mida nad teevad, neile meeldib see, mida nad teevad ning nad teevad seda ülihästi. See, kuidas kõik kokku kõlas, et midagi valesti ei läinud (vähemalt ma oma õnneseisundis seda ei märganud), oli...amazing.
Paingreed. Ma ei oodanud seda kohe alguses ja nii rahulikuna. "Meil on teile üks teadaanne..." ja sealt ta tuli. Hetkeks võttis kurvaks, kuid siis..."Hard Labour" ja headbang jätkus. Kael oli selleks ajaks juba küll üsna surnud, kuid ega see ei takista midagi. Ajutised püstiseismisprobleemid, tasakaaluprobleemid, hingamispuudused ja muud ei loe, need ei lähe arvesse, sest oluline ja põhiline ja ainus, mis on tähtis, on see, mis on laval, kes on laval. Isegi kui ma arvasin, et nad ei tee täna midagi väga head, siis ma eksisin. Ja see mini-Rannu-moshpit meie esimeses reas umbes nelja-viie inimesega. See oli super. Aitäh.
Ja pärast bände, kui saal juba tühi ja muusika sobiv, sai veel ringi hüpata ja...hüpata. Ausalt, me pole hullud...väga...
Sai hüpata, sai karjuda, sai kaela ja selja valusaks. Hääle ära. Üksi koju jalutada ja suvalisele perekonnale häid jõule soovida. Väga ebasobivat siidrit juua. Lihtsalt olla ja nautida. Peamine - kõik see stress ja jamad ja kõik on nagu peoga pühitud.

See aasta saabusib jõulud teisiti. Rock-jõulud.
Eks siis homme...ei, vabandust, juba täna saab kirikus veel laulda ja öisele missale minna. Armas.

See ei ole normaalne tekst, ma tean, sest mu pea ei seisa käte abita väga püsti ja ma olen kohe-kohe magama jäämas. Aga tunne on võrreldav Rakevere-tundega. Lihtsalt seekord on natuke parem, ja samas natuke kurvem. Aga peaaegu täiuslik õhtu sellegipoolest.

Call me a teen or whatever you want but gigs are a huge part of my life, they're something to keep me sane and somewhere between reality and heaven.

Aga nüüd - Häid jõule!
\_/ Keep it unreal, keep it heavy.