Tuli ja läks nagu iga teinegi päev, see sõbrapäev. Olgu. Vahva oli - paar kaardikest vedeles laual ja shokolaadi selle ümber ja koogitükk kõhus. Matemaatikaõpetaja kalli peale selle. Nagu kirss jäätisehunnikul. Metsik kelgutamine muidugi ka, see metsikkus, mis ära jäi. Kõige metsikum vist oli koos Lu-Lu'ga tormata üle ja läbi lumehangede, et uisuväljaku kõrvale Termika järgi hüppama minna. Või siis niisama lollitama. "Muinasjutumets" - ja kõik see oli kord ja las ta jääbki nii...ainus mida soovin ma, on et mäletaks mind sa...


Pärdi meeletu "Tabula rasa" karjub kõrval ja peas karjub hääleke, mis pasundab, et kurat, tüdruk, millal sa ometi hakkad natukenegi mõtlema ja tegutsema selle nimel, et see aastatöö valmis saaks mingiks ajaks, kas pole juba natuke hilja?!? Ja siis ta pasundab veel, et Krossi analüüs vaja ka ära teha, kaua sa ikka passid ja ootad sellega??? Ja, põrgu päralt, hakka lõpuks juba vasutama ka natukene. Ja siis sositab üks teine hääleke hiirepiuksuga vastu, et ära karju, ma tean, ma tean seda kõike, aga ajuti see kõik ei toimi nii, nagu ta peaks, ja natuke raske on vahel. Ja enne kui too pasun uuesti jõuab häält tõsta, piiksub sosinake uuesti, et jah, ma tean, ma hakkan, ma luban, ma tõesti teen. Ja juba lõigi hääleke värisema ja puges peitu. Sest nüüd koputas uksele see, mille nimi on Uni. Ja enne Une saabumist on vaja veel paar asja ära teha. Pasun: "Millal sa ükskord juba hakkad kirjutama....!!?!?!?"


"These are those days
when I am your
pathetic little naked doll
I'd like to give my life in your hands
Forget that I asked
forgive me for what I am"

...and I think I'm a loser