Ma ei saa väga Lauri Leesist aru. Ta ütles, et kuigi ta igapäevaselt Eesti patrioot pole, siis eesti sportlase kullavõidu puhul tekib küll kananahk ihule - nagu heal kontsertil või nii. Ja samas ta ütleb, et inimene pea oma kohta teadma ja tema koolis sellist asja pole, et võistluse ajal jääks tunnid ära. "Ega kirurg ei pane ju nuga käest kui tuleb teade, et sportlane on võitmas." Ei, absoluutselt mitte, aga olukord on veidi teine, kas pole? Eesti parimas koolis võib-olla tõesti ei saa tundi ära jätta, kui tehakse ajalugu.

Muidugi saan ma mingil määral aru temast. Samas...Jah, võib-olla ongi meil liiga palju vabadust. Kuid on see siis tõesti nii halb ja õpiedukusele halvasti mõjuv, kui kord-kaks koguneda kooli aulasse ja ühiselt plaksutades ja rõõmustades võtta vastu veel üks võitja? Kooliüritus ju. Kui võib nii öelda. Aga võib-olla olen ma lihtsalt natuke liiga ülevas meeleolus. Kes teab. Aga vähemalt on põhjust rõõmus olla.


=)