27 February 2006

B


Ainult jää ja lumi ja "It's a Miracle". Tohutult hea oli. Muidugi ma kartsin, et jää puruneb ja mu jalge alla tekib õhel heal hetkel suur auk ja sinna ma kaongi. Aga veidi aja pärast, nii "Adiemuse" lõpus oli tunne, nagu tahaks lennata. Ja sõnad it's a miracle you walk the earth alone olid päris täppi ka - sest muud peale lsuure lumevälja eriti näha polnud, kui silmi lumesaju pärast kissitada ja mitte pead pöörata. Kaugel ees oli ainult üks torn. Kuidagi veider tunne oli selle poole vaadata - nagu filmis. Nagu LOTR umbes, aga mitte nii hirmutav. Kohutavalt oleks sinna jõuda tahtnud, ja samas ei tahtnud ka. Tegelikult oleks tahtnud hoopis nii kaugele jalutada, kui jaksu oleks veel olnud, ja siis maha istuda ning hakata "Hingede ööd" lugema. Keset lumesadu.


Mingil hetkel laupäeval ilmus mu märkmikku selline rida: I don't belong here, in the middle of all those beautiful people. (Näide ehk? Aga palun: http://www.rate.ee/show.php?id=7558023 )

Igatahes toredat viimase perioodi algust. Nii tore kui üks periood üldse olla saab.
Posted by at

2 comments:

Merli Vajakas said...

ehhhh...miks minu pilt?:P
ma ehmusin nii ära, et panin selle kinni...koos blogspotiga:P:P:P

aga mul on ka selline tunne, et mis ma siin üldse teen (maailmas), kui ma olen määratud üksi jääma. aga ei taha üksi jääda. ei taha kurb olla, ei taha näha teisi rõõmustamas, kui mina üksi nukrutsen.

4:21 pm
evelay said...

usu, sa pole määratud üksi olema. kui siin maailmas üldse mingi ettemääratus ning saatus olemas on, siis ei lase need nii toredal inimesel üksi ja nukrutsema jääda. lihtsalt ei juhtu nii. =)

7:58 pm

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)