24 June 2006

Päike paistab taas

Päästsin ema ja enda Power Hit Radiost ja kas sa näed - R2-st hakkas just Top 20. Äärmiselt tore saade, muuseas.
Kohanumbreid ei mäleta, aga eriti meeldiad lood olid: The Sun - Tüdrukune, No-Big-Silence - War In Wonderland, Brides In Bloom - Believe, Kognito - Tuhandeis Tubades ja loomulikult nr 1 kohal kratitsev HND. Üks räpilugu, mis alles üritab edetabelisse saada, oli ka hästi...hästi tabvate sõnadega. Loo nimi oli vist "Kaubanduskeskuse lapsed", esitajaks Tommyboy. Räpp räpiks, seda saaks ka pika rokkloona esitada, aga sõnad olid küll kümnesse. Nojah, samas teine tabelissepürgija Hanna-Liina Võsa näol oli jubeduse tipp. Või, noh, ütleme nii, et poplood talle ei sobi. Eriti sellised, mis tekitavad tunde, nagu peaks aega 30-40 aastat taha keerama. See neiu peaks jääma muusikalide juurde ikkagi.

Aga üldiselt viimased paar päeva on supervahvad olnud.
Lõpuaktus oli ilus ja armas. Meie video tuli eriti vinge ja lauspisaravoolu vältimiseks olid Riina ja Tiina kena video teinud.
Tere Pärnu suvi päev 1. Oh jummel. Kavas oli Mushy, Metsatöll ja No-Big-Silence, saime neid ja eestimaist paduvihma, nii et kõik oli ümber hall. No ega see siis ei takista ju. Publikut mingis osas mitte vähemalt. Vihm tegi asja kuidagi hoopis paremaks. Välja arvatud voolukatkestus, jah. Siis, kui juhtmed ära kuivasid ja meie ikka läbimärjad olime, tuli Mushy uuesti! Juhhuu! Ja pärast neid Metsatöll, kes polnud küll nii võimas kui Rabakal, aga siiski siiski hää. Noh ja NBS...blääblääbläää KURADI hea oli! No...no...vastikult hea oli! Ja lava ees oli poriaukude vahel piisavalt ruumi, et end mõnusalt tunda. Isegi väga mõnusalt, arvestades ühe teatud patsidega onu lavariietusstiili. Mmm...Khm, see tähendab, et...jakk oli kena *inglinägu* Lisaks tulevärk kitarrist ja leegid. Ui, tahaks veel.
Lõpupidu - sellest veel ei räägita. Ühesõnaga kui kiige juures on Mati - ära kiigu, kui kiige juures on Rainer - ära kiigu ka. Hommikune jalutuskäik ja pisike vesipiip olid ka toredad.
Tere Pärnu suvi päev 2. Mari-Leen ja co kesiganes olid jubedad, Black velvet tekitas armsat nostalgiat, seda võis kuulata. Muidugi ei puudunud ju teatud olekus tüübid, kes hullupööra kas tantsida või käsi musitada tahtsid. Aga Smilersi vennad olid hoos. Mõnusalt hoos. Nii hoos, et lihtsalt liiga tore oli vaadata neid nii, võrreles eelmise korra suhtelise tüdimusega. Nii võiks ju iga kord olla. Eks? Jah.

Seniks kuniks - ciaooo!

3 comments:

Merli Vajakas said...

Need paar päeva on väga kiired olnud...:)

Anonymous said...

aga kes on kunagi väitnud, et kiirus halb on?

:D me never

evelay said...

annu - need for speed? :D