Õ: "Veregrupp?"
M: "Null."
Õ: "Positiivne või negatiivne?"
M: eee "Ma ei tea."
Õ: "Kuidas nii? Seda peab teadma."
M: "Aga mulle öeldi lihtsalt null."
Õ: "Söönud olete?"
M: "Jah, hommikul."
Õ: "Väga hea. Nii vaatame siis tabelist."
A: "Ahaa, esimest korda jah?"
M: "Jah."
Õ: "Oi, vabandust, siis te ei tea jah."

Ei, täitsa hea on olla. Ja isegi tehtud sain, kartsin ilmaasjata et ei lasta. Ja polnud sugugi hirmus, lihtsalt istu mugavalt suure tooli peal, kuula raadiot, tuul puhub mõnusasti näkku ja veri voolab mööda pennikest toru kilekotikesse. Lõpuks paar proovi ja asi korras.

Mõned minutid veel ees diivanil istuda, midagi juua, natuke teiste tädidega lobiseda - nendega, kel juba 30 korda käidud - ja minek.

Ma sain millegi heaga hakkama, endal ka hea olla.

Õ - õde, M - mina, A - arst (nii ma teda vähemalt nimetasin) Tegevuspaik - veredoonorluse kabinet.