Assassinate me

Suurest igavusest hakkasin bussis olevaid inimesi mõttes ümber riietama. Punakate, klambritega ülespandud juuste ja rohelise kottkleidiga naisest sai lahtiste lokkidega '80-te rokk-kontsertide tihe külastaja. Tüübist, kes istus otse minu ees ja kellel olid ilusad pikad pruunid ripsmed, sai bändi T-särgis, mustades teksades ja musta pearätikuga mootorrattur (viimane sellepärast, et ta - nagu mina - seiras bussiaknast pikalt möödasõitvat kirsipunast kaherattalist iludust).

Täna proovisin sama bussipeatuses teha, aga jõudsin järeldusele, et alati ei saa ka igast suvalisest miniseeliku-tibist või hip-hopi-poisist teha midagi minu maitse järgi olevat. Las nad siis olla. Vähemalt eile oli bussis huvitav. Olgugi, et see võib tunduda kuidagi väga friik.

Ja kui raamatukogust nimelt mitte uut raamatut võtta, teades, et kodus on üks, mida lugeda tahad, siis on see üks just teadmata suunas kadunud. Grr ja urr.