Elu kaalub 31.6 kg.

Esimene hetk, kui lennuki rattad enam maad ei opuudutanud, oli nii ilus, et hakka või nutma. Okei, igatahes väga mõnus tunne oli. Muidu polnud midagi erilist vaadata - alguses järjest kaugemalt jääv maa, lõpuks sinine taevas päikesega üleval ja valge pilvemass all. Enne Kopenhaagenisse maandumist lendasime üle merre, mis tundus lihtsalt üks suur sinine vaip. Pärast lõpmatult suurt lennujaama ja elupäästvat vaarikasmoothiet leidsin oma pisikeseks meelepahaks, et teise lennu iste on vahekäigupoolne. Esimese aknaalune kõrvalnaabrita koht sai vahekäigu naabriga istmeks. Aga ikkagi oli emergency exit otse mu naabbri kälje all. Wohoo. Kindlus missugune.

Lennujaamas - oh õnne - sain oma kohvrigi ilusti tagasi ja lindilt täitsa üksi maha tõstetud. Mis siis, et see kaalub umbes "miljon tonni", nagu Peter õhtul kojujõudes naeruga mainis. Oh ei, mu elu kaalub kõigest 31.6kg pluss käsipagas. Alguses viidi mind oma "teist kodu" vaatama ehk Susanne vanemate juurde, kus hullas ringi Solveig. Simon oli lennujaama vastu tulnud Peteriga. Täitsa toredad lapsed, eriti, kui me kõhud olid toitu täis topitud ja kui me kolmekesi auto tagaistmel "õige kodu" poole sõitsime.

Ja nüüd pn hommik. Teoreetiliselt ma peaks kohe üles tõusma ja minema laste järgi vaatama, kuni üks aiaga tegelev naine siin on. Umm...praegu on ülakorrusel vist neljas maailmasõda lahti, nii et...ohsa poiss. Ma pean autoriteet olema neile? Ise olen vahel sama hull. Ups. Ah, ja kolmapäeval on mul keeletest. Vat kus rõõmus uudis eilsest õhtust. Keeletest...Eriti kui eile õhtuse viimase vestluse minupoolne sõnavara oli "ja...okei...mhm...ja...nein...okei...guten Nacht!" Oh yeah, baby, I'm gonna nail that test.

(Esmaspäev, 18.09)

Nojah, üllatus-üllatus, ma kuulan AFI-t. Muusikakeskusest...mm...mõnus. Värske jahe õhk imbub aknast sisse ja taevas tõmbub kergelt roosakaks. Kui ma püsti viitsiks tõusta, näeks ma taamal tiheda metsaga küngast.Kui ma aiast välja astuks, näeks ma kitsast tänavat, maju ümberringi, milelst ükski ei näe vanem välja kui 7 aastat, kõigil on ümber pisikesed lilli ja õunapuid täis aiad, teed on perfektse kattega, kurvilised ja muudkui ülesmäge-allamäge. Veidi kaugemal on laste mänguplats, sealt veel edasi arusaamatus kohas on ramp, kaugemal veel üks mänguplats otse kooli kõrval. Üleeile õhtul käisime Susanne piima järel ja siis nägin ma valgustatud jalgpalliplatsi. Esimesel hetkel tundub see koht nimega Michelbach lausa perfektne, hm? Kusjuures siiani paistab. Inimesed jalutavad naeratades mööda, teretavad, liiklus on vastupidine hullumeelsele. Kaugemal ümbruses on sama - künkad, põllud, teed, mis viivad kes-teab-kuhu.

Keeletest kui selline polnudki üldse mingi test, oli lihtsalt üks tore onu oma kabinetis, kes küsis mult mingi väikse portsu küsimusi a la mis mu nimi on, millal ma sündisin, kust ma tulen ja mis keeli ma veel rääkida oskan. Ja mina juba arvasin, et ma saan natukesegi oma väikse keeleoskusega hiilata. Yeah, right. Aga muidu oli tore Schwäbisch Hallis ka ringi käia. Teoreetiliselt peaks see olema väiksem kui Pärnu, aga Pärnuga ma seda üldse võrrelda ei saa. Schwäbisch Hall on keskaegne linn, rikas keskaegne linn ilusate pisikeste majadega, jõe, pisikeste sildade ja armsate kitsaste tänavatega. Seal oli jäätisepood ja raamatupood ja - ohlala, something for me - muusikapood, mille ees ilutses Motörheadi Stuttgarti kontserdi plakat. Oi sinna poodi ma jalutan millalgi sisse.

*paus*

Ma pidin lapsed tuppa sisse laskma - alumisel uksel on mingi nipp, et seda väljast võtmeta avada ei saa - ja õueriided toariiete vastu vahetama. Oh well...Simon avastas mu arvuti lauapealt.

Where was I now? Ahjaa...linn. Ah, järgmine kord maybe uuesti.

Mis siis veel. Hmm. Aa, eile olime pool päeva maal ja korjasime tundide viisi õunu - terve auto järelkärutäie saime. Can't say I enjoyed it, though, and my back certainly didn't. Aga midagi uut ikkagi. Oh, minust saab korralik tüdruk nüüd - korjan õunu, koristan oma tuba ja vannituba, tegelen lastega, korjan ja lapin kokku puhta kuiva pesu...ähm...wait a sec. Mina? Korralik koristusmaniakk? Phäh, unistage edasi. Ma lihtsalt teen, mis vaja.

Ok, nüüd läheb pikaks ja arvuti aku saab ka varsti tühjaks. Ah, ja et ma mitu päeva korraga postitan ning päevade kaupa arvutis pole, võib selle süüks ajada, et majas pole püsinetiühendust. Voh. Seega ma ei tea üldse, millal ma esimest korda netti saan elik copy-paste blogi, MySpace ja muud asjad. Järelikult ei tea ma maailma asjadest tuhkagi. Maailma asjade all mõtlen ma oma muusikat - noh, kes kus tuuritab, kelle plaat millal ilmub, kes mida üldse teeb ja kes mis lollustega hakkama saab. Ainus, mida ma tean, on see, kui kuradi väga ma tahan AFI-t näha ja see, et Negative 13.11 Stuttgarti keikka jaoks lubas Susanne mulle kingituseks vaba õhtu ja...ehm...see, et esmaspäeval lähen ma esimest korda keelekursusele hommikul vara-vara. Mitte et ma mäletaks, kus kohalik bussipeatus on või kuidas ma linna peatusest rahvaülikooli saan. (Kohaliku all mõtlen ma Michelbachi, linna all SChwäbisch Halli. Kohalik on selline pisem...ee..mitte just küla, aga selline väiksem koht oma biofarmiga, kust saab piima, oma apteegi, jalgapalliväljakute ja muu seesugusega, ma vist juba kirjutasin midagi ka.)

Susanne avastas täna mu tätoka ka ja selle, et see eluaegne on, ja selle, kelle logo see on ning küsis, kas mul ka "a fire inside" on. Hihih. Do I?

Öh, aitab vist ka, jube pikaks läheb. Kunagi teen pilte ka igasugustest kohtadest ja värki.

"...heute Abend..."

"Oobend."

"Hmmh?"

"Hier sagt man "ooobend"."

"Ah...Okei."

...ehk kuidas SImon mulle kohalikku keelt õpetas. Vahel on jube raske aru saada nende šššš-sõnadest.

Ciao and bye bye for now!

*later* Pisike lisa. Ma ei suuda lihtsalt meelde jätta, mis vidin kuhu köögikappi käib - milline kauss kuhu jne. *rolls eyes* Kus on mu normaalne mälu, mis asjades meelde jätaks, kui neid ette näidatakse? Oi, telekas käib mingi saade, kus õpetatakse pisikeste jonnivate lastega tegelema. Something for me. Mitte et ma oleks täna Solveigi terve tee mänguplatsilt koju tassinud, kuna ta keeldus tulemast ja seega ise kõndimast või üleeile, kui Simon lihtsalt ei tulnud. *feels like the worst nanny ever*

(Kolmapäev, 20.09)