Õhtuseid uudiseid lugedes oli küll korraks hea meel, et meie suurest mõisarämpsuhunnikust ei tulnud välj mõni kolp või põlveluu nagu Harjumaal. Vaene kass oli juba natuke liig tegelikult. Aga pärast hapukooreleiba ja morssi oli hea tunne küll, et voh, nüüd sai vähemalt midagigi ära tehtud.
Rongiaknast ei paistnud ka palju prügi maas vedelevat ja oli ikka hea meel küll. Pärast Kiisat Tallinna poole aga läks asi uuesti allamäge - rehvid kraavides, olmeprügi metsaservas vedelemas. See, et parasjagu suur koristuspäev on, ei tähenda ometi ju seda, et tuleks nimme oma prügikast ja kelder metsa alla tühjendada. Üldse tekkis mul - täna rohkem kui kunagi varem - küsimus, kes need inimesed siis on, kes selle kola üldse igale poole laiali veavad. Kust tuleb mõte, et oh, haaraks nüüd kogu oma sodi kokku ja viiks selle kuhugi kraavi? Milleks? Ma küsin endalt jube tihti, miks üks või teine asi nii on, nagu ta on, aga mitte kõik pole nii praktilised. Kullakesed, mets pole see koht, kuhu vanad rehvid ja akud maha panna, tänavad pole ka selleks loodud, et neid nätsupaberite ja kasutatud kohvitopsidega ehtima peaks. Kole on. Samas pole asi meil ju kõige hullem, Indias olla tänavail lausa prügihunnikud ja nii igal nurgal.
Rongiaknast ei paistnud ka palju prügi maas vedelevat ja oli ikka hea meel küll. Pärast Kiisat Tallinna poole aga läks asi uuesti allamäge - rehvid kraavides, olmeprügi metsaservas vedelemas. See, et parasjagu suur koristuspäev on, ei tähenda ometi ju seda, et tuleks nimme oma prügikast ja kelder metsa alla tühjendada. Üldse tekkis mul - täna rohkem kui kunagi varem - küsimus, kes need inimesed siis on, kes selle kola üldse igale poole laiali veavad. Kust tuleb mõte, et oh, haaraks nüüd kogu oma sodi kokku ja viiks selle kuhugi kraavi? Milleks? Ma küsin endalt jube tihti, miks üks või teine asi nii on, nagu ta on, aga mitte kõik pole nii praktilised. Kullakesed, mets pole see koht, kuhu vanad rehvid ja akud maha panna, tänavad pole ka selleks loodud, et neid nätsupaberite ja kasutatud kohvitopsidega ehtima peaks. Kole on. Samas pole asi meil ju kõige hullem, Indias olla tänavail lausa prügihunnikud ja nii igal nurgal.
Imestama pani ka see, mis jama ühte jaanipäevalõkkesse kogutud oli. Aerosoolipurgid ja rehvid koos metallosadega - ausalt - ei sobi üheks toredaks jaanituleks. Olgu, kui vaja ära panna, siis tulle ja asi korras, eks? Ei! Maa ja toad saab prahist nii tühjaks jah, kuid õhk on see, mis sellisel juhul ära rikutakse. Ja seda ei saa mitte üleriigiliste talgute korras enam puhastada. Mõtleks siis keegi ka sellele, kui järgmine kord kummihunnikule tule otsa paneb. Kui õhk ka enam hingatav pole, siis ei aita enam ka armastus, et elada. Nii et suurem - ehk isegi suurim - tegemine on alles ees.
Muuseas. Annu, banaanileiva/karaski retsept teises blogis. ;)
No comments:
Post a Comment