Õhust ja rockist elataksegi

Ehk isegi kui on jube väsimus ja uni ja kurk valutab ja kõige rohkem tahaks teki alla end peita ja magama jääda - ei saa! Sest et kui Rock Cafés on bändidemaraton nimega Gunnar Grapsi mälestuskontsert, siis kuidas saabki koju teki alla jääda? Isegi, kui voodi kõrval on oh kui hea raamat.

Iga bändi üksi oleks natuke pikk ja väsitav ja igav läbi mäluda, aga...Natukese ikka.

Malenast ei teadnud ma tuhkagi, aga see, mida teada anti, oli igati tore. See 'indie' silt hirmutas mind tõsiselt ära, sest miskipärast on igaltpoolt mängitavad indielapsed kuidagi igavavõitu. Aga Malena kitarrikäigud polnud igavad ja poisid ise ka mitte. Arenemisruumi on küll, aga ikkagi hästi tore algus õhtule.

Khillemist ei taha ma mõeldagi. Ma sain vist eluaegse trauma röökivate konnade ja lehmade pärast. Lõbus vaadata, kuulamisega on natukene vastupidi, isegi kui "Emis Rutiku" nii meeldivalt lühike lugu oli.

GGG 85 ajal tuli mulle jälle meelde, miks poleks mul vahel selle vastu midagi, kui ma oleks praeguses aastas umbes 45 ja oleks paar-kolmkümmend aastat tagasi elanud kuskil mujal. (Mitte, et siin head muusikat poleks olnud) Pane silmad kinni ja sa oled lava ees seitsmekümnendate lõpus, õõtsud kitarrisoolode saatel ja lihtsalt...elad ja oled. Rohkem pole vajagi, eks.

Plekksaabaste ajal tuli sama asi meelde tegelikult, aga mitte see õõtsumise koht, vaid rohkem see pool, kus sa märatsed (heas mõttes siis) koos teiste karvastega rahvamassis. Raudmehe vastu ei saa ju muidu...

Kolumbus Krisi sai rahulikult, eh, tantsimise? jaoks ära kasutada. Või selle liigutamise jaoks igatahes, mis peaks vist meenutama tantsimist roki järgi.

HND-st ei ütle ma sõnagi, sest mul pole siinkohal kriitikameelt hetkel. Häbitult väheseks jäi muidugi, aga samas tahaks alati veel, ka pärast kahte tundi. Ja täiesti õige, et ma vaevu hingan, kui mõlemad kitarristid nina ees soolot mängivad. Ah, kuidas saaks see mitte meeldida?

(Pilt Merlilt: http://public.fotki.com/merca86/gunnar-grapsi-mlest/)

Uh, aga kui on uni, isegi pärast sellist raputamist ja valgustamist ;), siis ei aidanud Magnetic Band, kes ka BLacky appi kutsunud oli, kuidagi kaasa selle äraajamisele. Polnud päris see, mis sinna oleks tingimata pidanud kuuluma, aga muus kohas, teisel ajal - miks mitte?

Led R-i jäi jälle natuke väheks, aga see pisku, mis oli, oli ju hää ja parem veel. "Lonely, lonely, lonely, lonely..." ja häääästi kõrgelt, paluks. Minu korvpallisuurused mandlid seda välja ei võtnud.

Aides oli vist väsinud. Eks näis...Pühapäeval saab üle kontrollida. Aga armas, et nad viitsisid üldse veel nii hilja. Lauljal/bassistil oli piisavalt veel särtsu, et asi huvitavaks teha.

Kõik, lõpp, over and out. Kael on korras, hääl kuskil kaevupõhjas ja muusikat - väga head seejuures - mõnusalt palju. Järgmise aastani, eks?

Oh, muuseas, Rabarocki passid tulevad homme müüki. Kas peaks või ei peaks? Artiste lubatakse nimetama hakata uue aasta alguses, aga...aga...Aga jõulud tulevad ka ;)