Külm oli. Maailm oli terve päev silme eest tiirelnud ja pöörelnud. Lõdisesin külmast ja olin väsinud. Kõik oli lihtsalt ropult halb. Ja kõik venis liiga pikaks.
Aga enne seda kõlas lavalaudadelt Rock Starist tuttav "Colorful", mis venitas suur peaaegu kõrvuni välja. Armas, armas lugu. Revolver polnudki enam nii halb kui mälusopis meeles oli. Vokaal oli päris hea isegi, taustaga koos, kitarrisoolod oskaja sõrmede all jooksid kenasti ja kogu õhtu jooksul mürises bass kõigist teistest üle. Ei kurda muidugi viimase üle. Dramamamamal oli kõrvadele paar kena üllitist pakkuda, peale "November Coldi" ei mäleta aga teisi.
Miski minus valis taas kord väga vale päeva ja aja, mil ei suutnud enam head nägu ette plaasterdada. Kui püüda olla tugev teiste jaoks ja teiste pärast ja siis rabeleda iseenda rägastikes ringi, tuleb hetk, mil ei jaksa enam üldse. Kuradi kahju, et see just eile oli, sest õhtu lõpuks vihkasin ma kõike ja kõiki enda ümber, aga siis taipasin, et vihkan hoopis end, mitte midagi muud.
I am sorry. But I guess I just screwed up again - profoundly, grandly and officially.
No comments:
Post a Comment